Pegasuse väike sari

1989. a on kommunism Euroopas kokkuvarisemise äärel. Norra kommunistliku partei liikme Arvid Jenseni elu suurim katastroof on aga teda ees ootav abielulahutus. Ta kohtas oma naist sel otsustaval aastal, mil tegi noore kommunistina otsuse loobuda ülikooli õpingutest ning minna tööle tehasesse.

Mõned räägivad, et kui kõrgelt kukkuda, siis vilksatab kogu elu silme eest mööda. Kui 79aastane Antti Vallas katuselt alla kukub, ei vilksata tema silme eest midagi. Maailm muutub alles siis, kui ta silmad avab.

1957. aasta suvepäeval seisab üheksateistkümnene Lewis Aldridge üksinda Waterfordi raudteejaamas. Ainus, kes teda tagasi ootab, on viieteistkümneaastane Kit Carmichael.

Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid.

„Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?

Neljateistkümneaastane kinnise loomuga ja veidi neurootiline Lorenzo on end kõigi eest keldrisse peitnud, et veeta seal salaja üks vaba nädal ja viia ellu oma solipsistlik unistus õnnest – ei mingeid tülisid, klassikaaslasi, veiderdamist ega teesklust.

„Minu isa tütar“ on ainulaadne arenguromaan ning ühtlasi haarav perekonnalugu. Mareike Krügeli sõnademäng laveerib elegantselt musta huumori ja empaatia piiri peal.

Thieni teine romaan, “Armastatud ja kardetud”, räägib maailma eest luku taha pandud inimestest, kelle ainus ellujäämisviis on iseennast maailma eest lukku panna, sest see maailm, mis silmade, nina ja kõrvade kaudu sissepääsu otsib, on kohutav.

Mustlasest tallipoissi süüdistatakse Craveri hertsogi kahe poja tapmises Kongo ekspeditsioonil. Lugu peab täitma kaht eesmärki: tõe jalule seadma ja laiadele rahvahulkadele hinge minema. Ent see, mida Garvey Thomsonile jutustab, ületab ka kõige fantaasiaküllasemad seiklusromaanid…

Riikka Pulkkinen (1980) on soome prosaist, kes on avaldanud kaks romaani.
Tema debüütteos “Piir” (“Raja”, e k Pegasus, 2009, tlk Monika Pais) kandideeris Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinnale ja osutus Soomes 2006. aasta enimmüüdud debüütteoseks.

Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud.

Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…

Romaanis “Armastajad” on keskikka jõudnud minajutustaja oma armsamaga Tōkyōs – veetmas seal üht lõputut armuööd.

Ühel hommikul lähevad kaks poissi seiklema – hobusevargile. Trond ei tea midagi oma sõbra peret tabanud tragöödiast, millega algas kahe perekonna lagunemine.

Minu nimi on Brodeck ja ma ei puutu üldse asjasse.
Mul tuleb seda öelda. Kõik peavad seda teadma.
Mina ei ole midagi teinud ja kui ma sain teada, mis oli juhtunud, oleksin soovinud sellest mitte kunagi enam juttu teha, tõmmata oma mälule sõlmed peale, hoida seda köidikutes nõnda, et see püsiks raudupüütud nugisena vait.

Raamatu peategelane on Araabia päritolu ja Iisraelis elav ning töötav edukas kirurg Amin Jaafari, kes saab teada, et ta naine Sihem on hukkunud enesetapurünnakus. Kuid šokk saabub siis, kui tuleb välja, et tema naine oli enesetaputerrorist.

“Hallides hinged” taaselustab autor Esimese maailmasõja sünge atmosfääri ühes Kirde-Prantsusmaa V-tähega algavas provintsilinnas. Külm talv. Läheduses kõmav kahurimürin. Haavatud sõdurid. Verevärvi niidina läbiv väikese tüdruku mõrva uurimine.

Jhumpa Lahiri üheksast lühijutust koosnev kogumik “Murede mõistja” tõi kaasa tõelise kirjandusliku tähelennu. Kogumik sai mitmeid auhindu, sealhulgas Pulitzeri preemia. Kahel maal kasvanuna näeb ta asju, mida paljud näha ei suuda. Autorit huvitavad tegelased, kes seisavad silmitsi keelebarjääriga, kes mõtlevad viisil, mida nad väljendada ei oska.

Ühel õhtul, ühel rõdul, tundsid meie hinged üksteist ära ja tervitasid teineteist. Ära tunda ei tähenda tunda. Siis ma ei teadnud, et temast saab see, keda ma kõige vähem tunnen ja kõige rohkem armastan, kuid ma teadsin juba siis, et ma ei eksinud – ta oli kõige ilusam inimene, keda ma eales kohanud olin.

See raamat on hämmastanud nii kriitikuid kui ka tavalugejaid oma sundimatusega eri vanuses inimeste hingeelu kirjeldamisel. Selles kergesti loetavas romaanis käsitletakse raskeid teemasid nagu eutanaasia ning teismelise ja täiskasvanu vaheline keelatud suhe.

Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab.

Erpenbecki huvitab ühiskond ja tema toimimise ebatäiuslikkus. „Vanas lapses” on ta selleks loonud tegelaskuju, kes kujutab endast võõrkeha ja kes suudab seetõttu vaadelda väljast seda, mida muidu peetakse normaalseks.

Argentiinlasest matemaatikatudeng saabub aastase stipendiumiga Oxfordi. Ta üürib tuba põneva minevikuga vanaproua Eagletoni juures, kes leitakse mõne aja pärast oma kodust mõrvatuna. Samal ajal saab matemaatikaprofessor Arthur Seldom sõnumi, kuhu on kirjutatud “Jada esimene” ning matemaatilise jada sümbol. Veidi aja pärast leiab aset järgmine mõrv ning taas saab Seldom sõnumi sümboliga.

Neil üksildastel tundidel sukeldub ta oma hullumeelsuse piiril kõikuvate naispeategelaste isevärki maailma, kus imetabasus põimub šokeeriva tegelikkusega, nii et arugi ei saa, kus üks lõpeb ja algab teine.

„Pimeduse pärusmaa” novellide teemad varieeruvad seinast seina, puudutades nii lapsepõlve, sõprust ja inimsuhteid kui ka usku, müüte ja teadust. Iga lugu selles kogumikus on omaette maailm ja iseseisev jutustus, mis – ettevaatust – võib jääda teie mõtetesse kummitama ka siis, kui olete raamatu sulgenud.

Kui täiskasvanud pagevad palavuse eest suletud uste ja akende taha, uitavad kuus last jalgratastel lähiümbruses. Leides metsaveerel mahajäetud, räämas talumaja, avastab üheksa-aastane Michele Amotrano saladuse, mis on nii võimas, nii õudne, et ta ei julge sellest kellelegi teisele rääkida.

„Suletud hääle” (Voix sans issue) peategelasel ei ole nime. Noor naine elab üksinda Pariisis, kus ta vabal ajal ringi eksleb ja juhuslikke tutvusi sõlmib. Ta töötab rongijaamas sõiduplaanide teadustajana.

Mida arvata mehest, kes ostab endale hauaplatsi kaheksateistkümneaastaselt? Mida arvata mehest, kes kolmekümne viie aastaselt otsustab kogu oma edasise elu veeta vanadekodus?

Kohaliku veski sulgemine sundis Ainielle elanikke suunduma teistesse küladesse ja linnadesse. Ainielle külla on jäänud vaid Andrés ja Sabina. Siis kaob mehe kõrvalt ka Sabina ja talle jääb vaid tema truu koer, kes aitab tal kanda mineviku talumatut koormat.

. Iga lugu selles raamatus on ühe inimese illusioonidest, ootustest, armastusest, pettumistest. Nõelterava pilguga tungib autor tegelaste hingeellu, paljastades kahtlusi, võitlusi ja traagikat, inimeste püüdu olla õnnelik ja teha oma elust midagi rohkemat, kui see seni oli.

Sánchez Piñoli romaan kõneleb inimhinge üksildusest ning inimese võimest oma hirmudele vastu astuda ja neist üle saada. Hirmu võibki pidada romaani üheks peategelaseks, see on pidevalt kohal ning paneb tegevuse liikuma.

Laurent Gaudé, keda nimetatakse hellitavalt „raamatukaupmeeste lemmikuks”, on vaieldamatult üks viimaste aastate edukamaid prantsuse kirjanikke. Raamat räägib loo armastusest, valedest ja perekonna saladusest, mida põlvkonnad edasi viivad. Eepiline lugu algab 1870. aastal ning jõuab välja tänapäeva.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. 1542. aastal paneb Sieur de Roberval, Kanada koloniseerimise juht, ebasündsa käitumise pärast oma nõo Marguerite de la Roche’i enne sihtpunkti jõudmist koos kahe kaaslasega St Laurence’i lahes üksikule saarele. Nad nimetavad selle saare Kurjade Vaimude saareks.

Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad.

Kui Peterburi kirjastus Limbus Press Irina Denežkina jutukogumiku “Anna mulle!” avaldas, oli autor kahekümneaastane ja õppis kodulinnas Jekaterinburgis Uurali ülikoolis ajakirjandust.

Kui Sheba Hart asub tööle St George’i keskkooli, tunneb Barbara Covett, et ta on leidnud hingesugulase ja mõttekaaslase. Kuid Barbara ei ole ainus, keda tõmbab kaunis Sheba. Mõne aja pärast saab ta teada, et Shebal on keelatud suhe oma õpilasega.

“Inezi vaist” on armastusromaan, mille sündmustik areneb erinevatel aegadel. Keerulised suhted kuulsa dirigendi Gabriel Atlan-Ferrara ja soprani Inez Prada vahel leiavad aset reaalsel tasandil 20. sajandi erinevatel aastakümnetel, peegeldades ka selle nüüdseks katastroofide sajandiks nimetatud ajastu kataklüsme.

"Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" koosneb 12 loost. Oma kaheteistkümnes lühiloos maalib autor nappide sõnadega täpse ja täiusliku pildi erinevatest ühiskonnakihtidest, erinevas vanuses ja erinevast soost inimeste rõõmudest, kaotustest, armastusest ja viletsusest.

Ta läks akna juurde. Kõigepealt märkas ta tolmupilve maisi kohale tõusmas. Siis kuulis mootorimürinat. Kellelgi polnud siinkandis enam autosid. Manuel Roca teadis seda. Ta nägi Mercedest eemal välja ilmumas ja siis tammede rivi taha kadumas. Rohkem ta ei vaadanud.

“Puuduolev sõna. Naist, kes matab oma mehe, hakatakse kutsuma lesknaiseks; meest, kes kaotab oma naise, leskmeheks. Vanemateta laps on orb. Aga kuidas nimetatakse surnud lapse isa ja ema?”

“Head kavatsused” on prantsuse kirjaniku Agnès Desarthe’i kolmas romaan, elegantne jutustus noore abielupaari Sonia ja Julieni igapäevamuredest, mis tekivad pärast pealtnäha tavalisse Pariisi korterelamusse kolimist.