Kui Peterburi kirjastus Limbus Press Irina Denežkina jutukogumiku “Anna mulle!” avaldas, oli autor kahekümneaastane ja õppis kodulinnas Jekaterinburgis Uurali ülikoolis ajakirjandust. Kui ta oli õpinguid lõpetamas, olevat teaduskond nõustunud laskma tal kaitsta diplomitööna romaani, mida ta parasjagu kirjutas, sest selleks ajaks oli Irina Denežkinast saanud auhinna Rahvuslik Bestseller nominent - finalistide nimekirjas kuulus talle võitja järel väga tunnustatud teine koht. Äsjailmunud raamatu avaldamisõiguse ostsid kiiresti Itaalia, Saksamaa, Hollandi, Inglismaa ja Ameerika soliidsed kirjastused. See tõendavat, et peale vene klassika võib Euroopas ka vene tänapäeva kultuur nõutud olla. Denežkina raamatu Ameerika kirjastaja olla öelnud, et autoril on tänapäeva kirjandusele nii vajalikku “värsket verd”. Kuna suur hulk inimesi nii paljudest maadest tunnetas Irina Denežkina raamatust tulvavat energiat, on alust oletada, et see energia seal tõepoolest ka olemas on. Sest turgu petta pole võimalik.
Kriitik Viktor Toporov on nimetanud Irina Denežkinat “Jekaterinburgi Françoise Saganiks”. Limbus Pressi avaldatud raamatu põhjalik järelsõna on filosoofiakandidaat Nina Savtšenkova sulest pealkirjaga “I. Denežkina igerik detsl ehk karjasepõlve naljad” ja analüüsib üsnagi põhjalikult Denežkina teismeliste lihtsameelse karjasepõlve maailma, jututegelaste käitumise oletatavaid tagamaid ja keelt, mida nad kasutavad. Mis puutub Denežkina jutukogumikus kirjeldatud teenageri-lugusid - kui esimese kahe loo juures võib üleneljakümneaastasel imestusest suu lahti jääda, siis kolmas jutt “Vasja” seletab, miks need noored inimesed sellised on nagu nad on. Nad on oma keskkonna nägu.