“Temake” põhineb tõestisündinud lool. 1542. aastal paneb Sieur de Roberval, Kanada koloniseerimise juht, ebasündsa käitumise pärast oma nõo Marguerite de la Roche’i enne sihtpunkti jõudmist koos kahe kaaslasega St Laurence’i lahes üksikule saarele. Nad nimetavad selle saare Kurjade Vaimude saareks. Naine elab üle kaks karmi talve ja kolm suve, oma armukese ja teenija ja lapse surma, enne kui ta päästetakse ja Prantsusmaale tagasi tuuakse.
Oma reisist räägib ta nii: See on lugu ühest tüdrukust, kes läks Kanadasse, sünnitas Kala, muutus Karuks, ja armus suurde kirjanikku. Või läks ta lihtsalt hulluks? Igal juhul, minu vaatepunktist vaadates on see üks ja sama.
Kanada kirjanik Douglas Glover (sünd. 1948) on avaldanud viis jutustustekogu, neli romaani, esseekogu ning kirjandusuurimusi ja -kriitikat, tegutsenud nii kirjutava kui raadioajakirjaniku ja toimetajana ning viimased kümme aastat kirjandusõppejõuna USA kõrgkoolides. Tema seni menukaim romaan “Elle” (pealkiri on prantsuskeelne asesõna, eesti keelde tõlgituna “Temake”) võitis 2003 Kindralkuberneri kirjandusauhinna, mis on Kanada kaalukaim tunnustus ilukirjanduse vallas. Ka Gloveri varasemad teosed “A Guide to Animal Behaviour”(“Teejuht loomakäitumise valda”, 1991), “The Life and Times of Captain N.” (“Kapten N. elu ja aeg”, 1993) ja “16 Categories of Desire” (“Iha 16 kategooriat”, 2000) jõudsid aasta parimate raamatute auhinnanimekirjas finalistide hulka, palju jutustusi on avaldatud Kanada ja USA antoloogiates ning alates kogumikust “Dog Attemps to Drown Man in Saskatoon” (“Saskatoonis katsub koer meest uputada”, 1985) pärjatud auhindadega, tema loomingut on tõlgitud mitmesse (sh jaapani, hispaania ja vene) keelde.
Katkend käesolevale romaanile auhinna määranud zhürii otsusest ütleb: “See tormakas, pingeline sisemonoloog ühendab endas huumorit, õudu ja brutaalsust intelligentsuse ja keeleosavusega, et sepistada Uue Maailma loomise revideeritud müüti”.
Douglas Gloverit on iseloomustatud kui kirjanike kirjanikku, eksperimenteerijat, kelle stiil sädeleb peenes töötluses. On öeldud, et tema sõnad laulavad ja laused tantsivad lehekülgedel rikka, lummavaid pilte silme ette manava keele koreograafia järgi. Tema tekst on teravmeelne, vahel ka rämedalt naljakas, tegelased aga sageli veidrikud, kelle valdav seisund on hämming. Gloveri nn ajaloolised romaanid on tegelikult ühtaegu vähemat ja enamat – need on mõtlikud, rohkem filosoofilised kui eepilised kirjanduslikud pastishid, mis oma postmodernistliku lähenemisega pakuvad radikaalselt alternatiivset vaadet ajaloosündmustele. Autori puhul on räägitud põhjamaisest maagilisest realismist, ise ütleb ta ühes intervjuus, et hea romaan kasutab tehniliste struktuuride laia valikut, milles osa esindab tõepära ja osa on puhtvormilised (korduse, kujundimustri, allintriigide jt struktuurid), mis hoopiski realismi poole ei hoia. Pigem kompab ta oma lugudes poliitiliste, esteetiliste, seksuaalsete, sotsioloogiliste jt vastukäivuste piire, avab erinevaid mõttelaade vabadusega, mille kohta ta käesoleva romaani sissejuhatuses ütleb: “Ülejäänus olen ma tõsiasju väänanud…”
Vaata ka arvustusi Eesti Päevalehes: “Temake” mängib tõe ja kujutelmadega Naiste seiklusjutt