Taani kirjanik Charlotte Weitze (sünd 1974) on õppinud matemaatikat ning Kopenhaageni ülikooli magistrikraadiga folklorist. Juba üliõpilaspõlves hakkas ta avaldama lühijutte. Tema esimene lühijuttude kogumik „Haldjalaps“ (Skifting) ilmus 1996. aastal ja teine – „Võlutud“ (Bjergtaget) – mõni aasta hiljem. Temalt on ilmunud veel kaks romaani – Fandekke (2002) ja „Postiljon“ (Brevbæren, 2004). Tema raamatud on saanud mitmeid kirjandusauhindu, näiteks „Postiljon“ sai Taani Kunstide Nõukogu kirjanduspreemia.
Lühijuttude autorina on Charlotte Weitzet kõrgelt hinnatud. Tema kolmas lühijuttude kogumik „Pimeduse pärusmaa“ (Mørkets egne, 2005) vaid tugevdab Weitze kui ühe parima Taani lühiproosa autori mainet. Weitze novellide müstiline värving on ühtaegu põnev ja õudustäratav ning sageli ka sotsiaalne. Tema napp, aga kujundlik keel on omalaadne ning laiemas kontekstis ilmselt ka äratuntav. „Pimeduse pärusmaa” novellide teemad varieeruvad seinast seina, puudutades nii lapsepõlve, sõprust ja inimsuhteid kui ka usku, müüte ja teadust. Iga lugu selles kogumikus on omaette maailm ja iseseisev jutustus, mis – ettevaatust – võib jääda teie mõtetesse kummitama ka siis, kui olete raamatu sulgenud.