ALESSANDRO BARICCO

Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid.

Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud.

Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab.

Virginian oli reisilaev. 20. sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginianil mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat.

See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu. Mis algab noormehega, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Hervé Joncour. Järve nime pole teada.

Ta läks akna juurde. Kõigepealt märkas ta tolmupilve maisi kohale tõusmas. Siis kuulis mootorimürinat. Kellelgi polnud siinkandis enam autosid. Manuel Roca teadis seda. Ta nägi Mercedest eemal välja ilmumas ja siis tammede rivi taha kadumas. Rohkem ta ei vaadanud.