“Head kavatsused” on prantsuse kirjaniku Agnès Desarthe’i kolmas romaan, elegantne jutustus noore abielupaari Sonia ja Julieni igapäevamuredest, mis tekivad pärast pealtnäha tavalisse Pariisi korterelamusse kolimist. Kuid see, mis alguses näis vaid ekstsentriliste elanike virila ansamblina, muutub kaugelt ebameeldivamaks, kui uued elanikud on osanud karta.
Ilmumise järel ülimalt vastuolulist kriitikat pälvinud romaan annab rõõmutu pildi tänasest Pariisist, kus rass, klass ja vaesus on tõmmanud peenikesed nähtamatud jooned. Keskklassi kuuluvana peab Sonia aga tunnistama ka enda süüd, kui ta oma vaesemate, vähemharitud naabrite harjumustesse vastikusega suhtub. Romaani eesmärgiks ei ole tekitada vihast poleemikat olukorras üle riigis, vaid see on pigem vaatlus ühe indiviidi võitlusest lolluse ja umbusu vastu. Desarthe esitab rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid sellele vaatamata õnnestub tal maalida terav ja tihti jumalavallatu portree urbaniseerunud elu muutlikkusest.
Pariislanna Agnès Desarthe kuulub prantsuse noorte kirjanike põlvkonda, kes on väidetavalt taastamas prantsuse kirjanduse endisaegset hiilgust, nagu see oli 1950-ndatel Camus’ ja Sartre’i ajal. Nende kirjanike teosed on tõeliselt kaasaegsed ning ülejäänud maailma kirjandusele n-ö järele jõudnud. Nende autorite põhimärksõnadeks on segased ja keerukad inimsuhted, kaasaegne kiire linnaelu, multikultuursus, inimese tühisus ja hakkama saamine selles “uues” maailmas ning tema võime ümbritsevaga suhestumisel. Tänu neile kirjanikele on prantsuse romaan jälle euroopaliku kirjandusilma huvikeskmesse sattunud, nende teoseid tõlgitakse üha enam erinevatesse keeltesse.
Agnès Desarthe sündis 1966. aastal Pariisis. Ta õppis Pariisis École Normale Supérieure’is, kus õppis inglise keelt ja kirjandust. Kirjandusse tuligi ta kõigepealt kui inglise ja ameerika kirjanduse tõlkija. Eelkõige võib tema teeneks lugeda Alice Thomas Ellise loomingu vahendamist prantsuse keelde. Seejärel tutvus ta kirjastajaga, kes julgustas teda ise kirjutama hakkama. Desarthe alustas lastele ja noortele mõeldud raamatutega ning jätkab sellega siiani. Prantsuse laste lemmikuteks on saanud raamatud, nagu: “Ma ei armasta sind, Paulus” (Je ne t’aime pas, Paulus), “Pingviin Juanita” (Juanita le pingouin), “Kuningas Ferdinand” (Le roi Ferdinand), “Kõik, millest ei räägita” (Tout ce qu’on ne dit pas), “Kahekesi on parem” (Į deux, c’est mieux) jpt. Laiema tuntuse saavutas ta 1993. aastal ilmunud romaaniga “Mõni minut täielikku õnne” (Quelques minutes de bonheur absolu). 1996. aastal sai ta väärika Prix du Livre Inter’i oma romaani “Tähtsusetu saladus” (Un secret sans importance) eest. “Head kavatsused” on tema neljas täiskasvanutele mõeldud romaan. Tänaseks on temast saanud Michel Houellebecqi, Marie Darrieussecqi, Marie Desplechini, Patrick Chamoiseau’ kõrval üks tähtsamaid prantsuse uue romaani esindajaid.
Eelkõige võrreldakse tema stiili teise pariislanna Marie Desplechini omaga, mõlemad noored naised kirjutavad otsekoheselt ja lihtsalt, teemadeks kaasaaegse linnakultuuri tühisus ja mõttelagedus ning keerukad inimsuhted. Desarthe’i teosed on siirad, hea stiili, suurepärase keelekasutusega ja fantaasiaga, emotsionaalsed, kuid samas iroonilised. Hinnatakse just tema mõnusat huumorit, head inimeste tundmist, oskust kirjutada tõsistest teemadest, keerukatest inimsuhetest, süüvida elu põhiprobleemidesse ja teha seda enesestmõistetava kergusega. Prantsusmaal räägitakse temast tihti kui elu vastuolulisust ja mitmekesisust kujutavast romaanikirjanikust.
Autoris endas võib leida palju sarnast “Heade kavatsuste” Soniaga. Ta on õnnelikult abielus, kahe lapse ema, tegeles tõlkimise ja nüüd kirjutamisega. Desarthe on ka ise tunnistanud, et sai raamatu jaoks inspiratsiooni oma enda elust idapoolses Pariisis Belleville’i linnaosas, kus elas seitse aastat. Nagu kirjanduskriitik Pascale Frey kirjutas ajakirjas Lire, on Agnès Desarthe hea näide sellest, kuidas võib olla ühtlasi õnnelik inimene ja hea kirjanik. Ja kuidas teistmoodi saakski ta oma raamatute kaudu edasi anda vaid häid kavatsusi?
Mari Volens, raamatu tõlkija