Pegasuse väike sari

1957. aasta suvepäeval seisab üheksateistkümnene Lewis Aldridge üksinda Waterfordi raudteejaamas. Ainus, kes teda tagasi ootab, on viieteistkümneaastane Kit Carmichael.

Mõned räägivad, et kui kõrgelt kukkuda, siis vilksatab kogu elu silme eest mööda. Kui 79aastane Antti Vallas katuselt alla kukub, ei vilksata tema silme eest midagi. Maailm muutub alles siis, kui ta silmad avab.

„Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?

Neljateistkümneaastane kinnise loomuga ja veidi neurootiline Lorenzo on end kõigi eest keldrisse peitnud, et veeta seal salaja üks vaba nädal ja viia ellu oma solipsistlik unistus õnnest – ei mingeid tülisid, klassikaaslasi, veiderdamist ega teesklust.

„Minu isa tütar“ on ainulaadne arenguromaan ning ühtlasi haarav perekonnalugu. Mareike Krügeli sõnademäng laveerib elegantselt musta huumori ja empaatia piiri peal.

Thieni teine romaan, “Armastatud ja kardetud”, räägib maailma eest luku taha pandud inimestest, kelle ainus ellujäämisviis on iseennast maailma eest lukku panna, sest see maailm, mis silmade, nina ja kõrvade kaudu sissepääsu otsib, on kohutav.

Mustlasest tallipoissi süüdistatakse Craveri hertsogi kahe poja tapmises Kongo ekspeditsioonil. Lugu peab täitma kaht eesmärki: tõe jalule seadma ja laiadele rahvahulkadele hinge minema. Ent see, mida Garvey Thomsonile jutustab, ületab ka kõige fantaasiaküllasemad seiklusromaanid…

Raamatu peategelane on Araabia päritolu ja Iisraelis elav ning töötav edukas kirurg Amin Jaafari, kes saab teada, et ta naine Sihem on hukkunud enesetapurünnakus. Kuid šokk saabub siis, kui tuleb välja, et tema naine oli enesetaputerrorist.

“Hallides hinged” taaselustab autor Esimese maailmasõja sünge atmosfääri ühes Kirde-Prantsusmaa V-tähega algavas provintsilinnas. Külm talv. Läheduses kõmav kahurimürin. Haavatud sõdurid. Verevärvi niidina läbiv väikese tüdruku mõrva uurimine.

Jhumpa Lahiri üheksast lühijutust koosnev kogumik “Murede mõistja” tõi kaasa tõelise kirjandusliku tähelennu. Kogumik sai mitmeid auhindu, sealhulgas Pulitzeri preemia. Kahel maal kasvanuna näeb ta asju, mida paljud näha ei suuda. Autorit huvitavad tegelased, kes seisavad silmitsi keelebarjääriga, kes mõtlevad viisil, mida nad väljendada ei oska.

Ühel õhtul, ühel rõdul, tundsid meie hinged üksteist ära ja tervitasid teineteist. Ära tunda ei tähenda tunda. Siis ma ei teadnud, et temast saab see, keda ma kõige vähem tunnen ja kõige rohkem armastan, kuid ma teadsin juba siis, et ma ei eksinud – ta oli kõige ilusam inimene, keda ma eales kohanud olin.

See raamat on hämmastanud nii kriitikuid kui ka tavalugejaid oma sundimatusega eri vanuses inimeste hingeelu kirjeldamisel. Selles kergesti loetavas romaanis käsitletakse raskeid teemasid nagu eutanaasia ning teismelise ja täiskasvanu vaheline keelatud suhe.

Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab.

Erpenbecki huvitab ühiskond ja tema toimimise ebatäiuslikkus. „Vanas lapses” on ta selleks loonud tegelaskuju, kes kujutab endast võõrkeha ja kes suudab seetõttu vaadelda väljast seda, mida muidu peetakse normaalseks.

Argentiinlasest matemaatikatudeng saabub aastase stipendiumiga Oxfordi. Ta üürib tuba põneva minevikuga vanaproua Eagletoni juures, kes leitakse mõne aja pärast oma kodust mõrvatuna. Samal ajal saab matemaatikaprofessor Arthur Seldom sõnumi, kuhu on kirjutatud “Jada esimene” ning matemaatilise jada sümbol. Veidi aja pärast leiab aset järgmine mõrv ning taas saab Seldom sõnumi sümboliga.

Neil üksildastel tundidel sukeldub ta oma hullumeelsuse piiril kõikuvate naispeategelaste isevärki maailma, kus imetabasus põimub šokeeriva tegelikkusega, nii et arugi ei saa, kus üks lõpeb ja algab teine.

Kui täiskasvanud pagevad palavuse eest suletud uste ja akende taha, uitavad kuus last jalgratastel lähiümbruses. Leides metsaveerel mahajäetud, räämas talumaja, avastab üheksa-aastane Michele Amotrano saladuse, mis on nii võimas, nii õudne, et ta ei julge sellest kellelegi teisele rääkida.

„Pimeduse pärusmaa” novellide teemad varieeruvad seinast seina, puudutades nii lapsepõlve, sõprust ja inimsuhteid kui ka usku, müüte ja teadust. Iga lugu selles kogumikus on omaette maailm ja iseseisev jutustus, mis – ettevaatust – võib jääda teie mõtetesse kummitama ka siis, kui olete raamatu sulgenud.

„Suletud hääle” (Voix sans issue) peategelasel ei ole nime. Noor naine elab üksinda Pariisis, kus ta vabal ajal ringi eksleb ja juhuslikke tutvusi sõlmib. Ta töötab rongijaamas sõiduplaanide teadustajana.

Mida arvata mehest, kes ostab endale hauaplatsi kaheksateistkümneaastaselt? Mida arvata mehest, kes kolmekümne viie aastaselt otsustab kogu oma edasise elu veeta vanadekodus?

Kohaliku veski sulgemine sundis Ainielle elanikke suunduma teistesse küladesse ja linnadesse. Ainielle külla on jäänud vaid Andrés ja Sabina. Siis kaob mehe kõrvalt ka Sabina ja talle jääb vaid tema truu koer, kes aitab tal kanda mineviku talumatut koormat.

. Iga lugu selles raamatus on ühe inimese illusioonidest, ootustest, armastusest, pettumistest. Nõelterava pilguga tungib autor tegelaste hingeellu, paljastades kahtlusi, võitlusi ja traagikat, inimeste püüdu olla õnnelik ja teha oma elust midagi rohkemat, kui see seni oli.

Sánchez Piñoli romaan kõneleb inimhinge üksildusest ning inimese võimest oma hirmudele vastu astuda ja neist üle saada. Hirmu võibki pidada romaani üheks peategelaseks, see on pidevalt kohal ning paneb tegevuse liikuma.

Laurent Gaudé, keda nimetatakse hellitavalt „raamatukaupmeeste lemmikuks”, on vaieldamatult üks viimaste aastate edukamaid prantsuse kirjanikke. Raamat räägib loo armastusest, valedest ja perekonna saladusest, mida põlvkonnad edasi viivad. Eepiline lugu algab 1870. aastal ning jõuab välja tänapäeva.

Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad.