Ilukirjandus

"Ungari kirsid & teisi luuletusi" on Mihkel Kaevatsi neljas luulekogu.
Selles raamatus on Kaevats justkui fotograaf, kes leiab oma pildid teda ümbritsevast maailmast – tabab neid ja tunneb need ära, kui need talle kätte kulgevad.

Thieni teine romaan, “Armastatud ja kardetud”, räägib maailma eest luku taha pandud inimestest, kelle ainus ellujäämisviis on iseennast maailma eest lukku panna, sest see maailm, mis silmade, nina ja kõrvade kaudu sissepääsu otsib, on kohutav.

Eesti luule on osutunud ootamatult rikkalikuks ja paljupakkuvaks, sellest võib leida üha uusi unustussevajunud autoreid, teemasid, tekste. Millest kõigest on kirjutatud! Ka seksist: füüsilisest ihast teise inimese vastu kõigis selle avaldumisvormides, unelmast kuni selle realiseerimiseni.

Galip asub jälgi ajama, võttes endale Celâli identiteedi – ta elab mehe korteris, kannab tema riideid, vastab tema telefonile, kirjutab tema kolumne. Galip uurib iga väiksemat niidiotsa, kuid mõistatus läheb aina keerulisemaks ning kui ta saab tapmisähvarduse, hakkab ta kartma kõige hullemat.

Loo peategelaseks on Ameerika kirjanik David Bourne, kes on äsja avaldanud oma teise romaani ning veedab nüüd koos abikaasa Catherine´iga mesinädalaid Vahemere ääres – Prantsuse Rivieras ja Hispaanias. Nende romantiline idüll on võrdväärne paradiisiga.

Tegelasterohke ja sündmustest üleküllastunud "Wolf Hall" manab meie silme ette ajastu, mil isiklikke ja poliitilisi saatusi eraldas vaid juuksekarvapaksune vahe, kus edu toob kaasa piiramatu võimu, kuid üksainus eksisamm tähendab surma.
"Wolf Hall" võitis 2009. aastal Man Bookeri auhinna.

Mustlasest tallipoissi süüdistatakse Craveri hertsogi kahe poja tapmises Kongo ekspeditsioonil. Lugu peab täitma kaht eesmärki: tõe jalule seadma ja laiadele rahvahulkadele hinge minema. Ent see, mida Garvey Thomsonile jutustab, ületab ka kõige fantaasiaküllasemad seiklusromaanid…

Ühelt kohtumiselt teisele tormates kerib ta peas katkematu lint töötava ema kohustustest: ära unusta kliendiaruandeid, batuutlossid, transatlantiline kaugekõne, jõulunäidend, kontrolli Dow Jonesi, ütle hügieeniku aeg ära, trimmi vaagnapõhja, leia aega seksiks...

„Vanamees ja meri”, Hemingway tuntuim teos, ilmus esimest korda 1952. aastal ning tõi autorile Pulitzeri auhinna; kindlasti oli sellel raamatul oma osa ka Hemingwayle Nobeli auhinna määramisel.

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi.

Riikka Pulkkinen (1980) on soome prosaist, kes on avaldanud kaks romaani.
Tema debüütteos “Piir” (“Raja”, e k Pegasus, 2009, tlk Monika Pais) kandideeris Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinnale ja osutus Soomes 2006. aasta enimmüüdud debüütteoseks.

Eesti armastatuima ja rahvusvaheliselt tuntuima eesti poetessi Kristiina Ehini uus luule- ja proosakogumik.

1944. aasta sügis. Eesti Laskurkorpuse patrullile satub kätte põgeneva endise SS-lase päevik. Selle autoriks osutub aga eestlane, kes on täpselt kirja pannud, kuidas kulges elu kodumaal pärast sakslaste saabumist 1941. aasta suvel.

Charles on Pariisis elav keskealine meesterahvas, kelle elu paistab pealtnäha ideaalne. Tal on hea töökoht, ta elab koos suurepärase pariisitari ja toreda teismelise tütrega. Charles on alati eneseküsitlemisest ja -analüüsimisest hoidunud, keskendudes sisekõne vältimiseks täielikult tööle. Kuni päevani, mil tema ette satub kolmest sõnast koosnev kiri.

Sarja esimeses osas saab Kärppä ülesande otsida Eesti päritolu naist. Pealtnäha kasulik teenistus lööb aga Kärppä tavaelu pea peale ning endalegi üllatuseks avastab mees end hoopis keset rahvusvahelist narkoäri.

Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud.

Saladusi, mida Rockefelleri kirjad valvavad, ihaldavad meeletult kunagised vägevad nefilimid, kes ei peatu millegi ees, et alustada sõda ja hävitada inimkonna headus ning allutada inimsugu endale. Peaaegu inimtsivilisatsiooni algusest alates on need erakordselt pikad, heledapäised olendid tähelepandamatult liikunud kogu maailma troonide varjus ning vargsi jälitanud ingliteadlaste – angeloloogide – sugupõlvi, kes on pühendanud oma elu nende takistamisele.

Esimene, arglik, kirglik, meeletu, romantiline, joovastav, täiuslik... – armastusel on erinevaid varjundeid sama külluslikult nagu allikas veepiisku. Kas julged ennast avada, kas söandad juua armastuse allikast? Kui jah, siis on Sinu süda igavesti noor.

12-aastase Marteni vanaema sureb ära. Eks ta oli ka juba vana inimene. Nii et selles mõttes asjade tavapärane käik. Aga tavapärane pole hoopiski see, et vanaema vaim hakkab võtab Marteniga ühendust ja hoiatab lähitulevikus juhtuvate sündmuste eest.

Avaldatud esmakordselt aastal 1970, üheksa aastat peale Ernest Hemingway surma, on "Saared hoovuses" lugu kunstnikust ja seiklejast, mehest, kes sarnaneb vägagi Hemingway endaga.

Kõik teavad Simoni kassi! YouTube’is on Simoni kassi joonisfilme vaadatud miljoneid kordi. Simoni kassi esimene raamat „Simoni kass. Päris oma raamatus“ oli ülimenukas nii Eestis kui ka kogu maailmas.

Fantastiline, uudne, mõtlemapanev ja võimas romaan. “Keha” kaanel peaks olema hoiatus: see haarab su oma kütkeisse, sunnib sind lugema varajaste hommikutundideni, sunnib sind sügavalt, painavalt mõtlema ka pärast viimast sõna. Stephenie Meyer kujutab tegelasi ja arendab sündmustikku tõelise meistrina, mõjudes nagu segu Stephen Kingist ja Isaac Asimovist.

Hans Jakob Christoffel von Grimmelshauseni (u. 1621–1676) romaan „Saksa Simplicissimuse seiklused“ ilmus 1668. aastal ja on üks väheseid teoseid saksa barokk-kirjandusest, mis on jäänud huviga loetavaks tänapäevani – esimene saksa romaan tänapäevases tähenduses. Selle kangelane on lihtsameelne „mees metsast“, kes teeb läbi elu kirevad tõusud ja langused, et lõpuks pärast kõiki pettumusi erakuks hakata.

“Hundipäikese aeg. Hullud on hundid ja hullud on hagijad” puhub lõpusarve TAMUR KUSNETSI kirjutatu kohaselt nii Kimbrungide kui ka Wulfingide vaenutsemise loole, milles kõik teod – olgu need head või halvad – ületavad tavalisuse määra.

„Kadunud roos“ on üks niisugustest lugudest, mis on innustanud ja võlunud eri kultuuridest pärit lugejaid kogu maailmas.