Ilukirjandus

Ühiskonnas tehakse otsused sinu eest.
Keda sa armastad. Kus sa töötad. Millal sa sured.
Kas valida Xander või Ky – ainus elu, mida ta senini näinud on, või rada, millele ükski jalg veel astuda ei ole julgenud? Kas valida täiuslikkus või kirg?

Kuigi kriminaalasi loetakse lahendatuks, leiab puhkuselt naasnud Carl oma politseihoone keldris asuva kõrgendatud tähelepanu all olevate lahendamata kriminaalasjade osakonna Q laualt loo toimiku. Kes on salapärane vahendaja, kes selle sinna on pannud ja milline on tema seos mõrvaga?

Filosofeeriva loomuga veneetslasest detektiiv Guido Brunetti ruttab appi noorele hooldekodu põetajale, kes loobus nunnaelust pärast viie patsiendi ootamatut surma. Asja lähemalt uurides kohtab Brunetti mitmeid omapäraseid inimesi, kuid ükski komissari avastus ei viita kuritahtlikele tegudele.

Romaanis "Aeg äratada surnud", mis on Bookeri auhinnaga pärjatud teose "Wolf Hall" järg, uurib Hilary Mantel Inglismaa ajaloo üht kõige salapärasemat ja hirmuäratavamat episoodi: Anne Boleyni hävingut. See romaan on kui kõnelev pilt, hulljulge nägemus Tudorite Inglismaast.

Populaarse menuraamatu filmikujundusega uustrükk.
Margus Karu esikromaan „Nullpunkt” tõusis kohe ilmumise järel 2010. aasta kevadel müügiedetabelite tippu ning juba samal sügisel arvati see soovitusliku koolikirjanduse nimekirja, kust praeguseks on jõudnud põhikooli kirjandusõpikutessegi.

Mõned räägivad, et kui kõrgelt kukkuda, siis vilksatab kogu elu silme eest mööda. Kui 79aastane Antti Vallas katuselt alla kukub, ei vilksata tema silme eest midagi. Maailm muutub alles siis, kui ta silmad avab.

Kohvris oli poiss. Alasti heledapäine poiss, väike ja kleenuke, vaevalt kolmeaastane. Poisi põlved olid painutatud vastu rinda, ta oli kokku volditud, nagu särk; küllap ta ei oleks muidu kohvrisse mahtunud. Poisi silmad olid kinni ja ta nahk kumas luminofoorlampide all kahkjasvalgelt.

Koos hoopidega anti naisele edasi teade: „Ära mine kokkusaamisele dottor Semenzatoga.” Kuid siis leitakse surnukeha ja Brunetti peab sumama läbi üleujutustest pea peale pööratud linna, et lahendada senise teenistuskäigu kõige ohtlikum juhtum.

Ühel ilusal kevadtalvisel päeval kaob jäljetult noor ja edukas Folketingi poliitik Merete Lynggaard. Meedia lahkab raevukalt tema kadumise ja eraelu üksikasju, pealkirjades oletatakse igasuguseid versioone: oli see enesetapp, mõrv, traagiline õnnetus, inimrööv või äkki hoopis vabatahtlik põgenemine?

1957. aasta suvepäeval seisab üheksateistkümnene Lewis Aldridge üksinda Waterfordi raudteejaamas. Ainus, kes teda tagasi ootab, on viieteistkümneaastane Kit Carmichael.

Oslos Høviki linnaosas kaob teel koolist koju seitsmeaastane poiss. Nädal hiljem sõidetakse koduteel otsa toitlustusfirmas töötanud noorele lätlannale, kes õnnetuse tagajärjel sureb. Pealtnäha puudub kahel juhtumil igasugune seos.

Ernest Hemingway üks olulisem romaan „Kellele lüüakse hingekella“ ilmus 1940. aastal. Eesti keeles avaldati see esimest korda 1970. aastal Enn Soosaare tõlkes. Käesolevasse väljaandesse on lisatud esmatrükist välja tsenseeritud lõigud, mis kindlasti annavad teosele lisavärvi.

Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid.

„Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?

Neljateistkümneaastane kinnise loomuga ja veidi neurootiline Lorenzo on end kõigi eest keldrisse peitnud, et veeta seal salaja üks vaba nädal ja viia ellu oma solipsistlik unistus õnnest – ei mingeid tülisid, klassikaaslasi, veiderdamist ega teesklust.

Eesti autorite novellikogu „Mullast oled sa võetud“ koondab 17 autori maaelu teemalisi lühijutte ja novelle. Olgu selleks linnainimese seiklused maal, novell maainimese vaatevinklist või ka turistide ulmeline seiklus maakolkas.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele.

Vaid üks hoolikalt niidetud jalgrada lookles sügavamale metsa ja seda teed olid käinud mitmed põlvkonnad kohalikke lapsi siira härdusega , et sängitada mulda armastatud lemmikloomade maised jäänused. Too koht võis olla ehk rusuv, kuid turvaline. Kindlasti täiesti ohutu. Mitte mingil juhul ei saanud see paik hiilida su unenägudesse, äratada sind keset ööd, nahk kaetud higiga ja südames õud.

Ühel päeval saab aga Maal asuv instituut teate, et ühelt kaugelt planeedilt nimega Sofia on leitud kindlaid tõendeid sealse liigi olemasolu kohta – kohapeal uurimist teostav ksenoarheoloog saadab Maale uurimiseks raseda kohaliku neiu. Kuid sellest on aimu saanud ka tumedad jõud, kes soovivad hinnalist geenimaterjali iga hinna eest enda valdusse saada.

„Minu isa tütar“ on ainulaadne arenguromaan ning ühtlasi haarav perekonnalugu. Mareike Krügeli sõnademäng laveerib elegantselt musta huumori ja empaatia piiri peal.

„Mõned hallid varjundid” avab uue tahu autori loomingus, pakkudes kaheksat lugu, mis on inspireeritud erinevatest, praeguseks juba klassikaks saanud filmidest ja muusikpaladest; kokkupuutest erootikamaailmaga, aga ka tema pikaajalisest huvist sadomasohhismi, absurdi ja kirjandusklassika vastu.

Loore pole mingi väriseva alahuulega müürilill; ta on särav, aktiivne ja edukas, ega häbene küsida, mida tahab. Juhusuhe kolleegiga paotab aga Loorele ust maailma, millest ta teadlik ei olnud, ning mida ta üksi avastada ei oska. See on köidetud randmete ja suutroppide maailm.

Jõrmi eesti mehetüübi – Onu Heino – killud, paroolid ja muud ütelused lõpuks kaante vahel! Loe sõpradega või üksi, napsuklaasi taga või enne magamajäämist – ohjeldamatut nalja leiad igaks elujuhtumiks! Sekka temaatilised pildid vanameister Hugo Hiibuselt.

Selles raamatus räägib igaüks enda eest, kõnelevad surnud ja mis kõik veel, elavatest rääkimata. Jutt käib surmast, kunstist, armastusest, abielust ja õnnest. Ühtlasi on see järelehüüe vanale ja väga kaunile miniatuurikunsti õitseajale.

„Finkleri küsimus“ on liigutav lugu sõprusest ja kaotusest, eraldatusest ja kokkukuuluvusest ning eluküpsuse tarkusest ja inimlikkusest. 2010 aasta Bookeri auhinna võitja.