Kujundaja: Jaan Klõšeiko
*******
Ma mõttes kõnnin mereäärset rada.
Taas hõrenevad, lagenevad puud.
Kui mereselga pühib tuuleluud,
aeg ülim toimuvat sonetistada.
Silm videvikust püüab setitada
üht musta laeva vastu meresuud.
Veepinnal virvendavat kõhna kuud
kas võõras ankur võtnud ketitada?
Aeg aineline. Meel romantiline
teist sügavust, muud kaugust, kõrgust märkab,
kus kulumata kujutlusi ärkab.
Linn süütab lampe. Läbi halli vine
eks linnud taevalaotuses ju nuta.
Neid jälgin imetledes, hinnanguta.
(Jalutaja)
*******
„Soe õhtu“ on armastatud kirjaniku värske luulekogu. Sellesse koondatud luuletused on mõtlikud ja sügavad, kantud peamiselt looduslüürikast ja eksistentsialistlikest mõtetest. Ent samuti leidub siin ka sotsiaalset ning kohati poliitilistki luulet – kõike, mida autor on viimastel aastatel loonud. Erilist tähelepanu väärivad tekstid, mis pühendatud lähedastele inimestele ja nende mälestusele.