Pärast aastaid kestnud pagulust Saksamaal pöördub luuletaja Ka tagasi kodumaale ema matustele. Ajakirjanikust sõber palub tal sõita Kirde-Türgis, Armeenia piiri ääres asuvasse Karsi ning kirjutada artikkel kohalikest valimistest ja uurida samas ka noorte neidude enesetappude põhjuseid. Bussiga Karsile lähenedes algab lumesadu, mis muutub tihedaks tuisuks ja siis tormiks. Järgmisel päeval on Kars muust maailmast ära lõigatud.
Karsis kohtub Ka noorepõlvesõbra İpekiga, keda ta pole aastaid näinud ja temas lahvatab kauni naise vastu armastus, millesarnast ta pole varem tundnud. Kahe inimese armumisega samal ajal hakkavad aga Karsis toimuma veelgi kummalisemad sündmused. Kohe esimesel päeval viiakse ta maavanema kabinetti ja julgeolekuülema juurde; ta viiakse salajasele kokkusaamisele islamistide kurikuulsa juhi Lacivertiga; ta saab teada, et İpeki õde Kadife on nn rätitüdrukute juht, et teatris toimuv etendus lõpeb püssipaukudega jne. Karsis toimuvad sündmused sütitavad aga luuletajas inspiratsioonipuhangu ning ta kirjutab sealsamas valmis oma uue luulekogu.
“Lumi” algab Ka saabumisega Karsi ning lõpeb tema lahkumisega sealt. Lumevangi jäänud Karsis avaldub paari talvepäeva jooksul kogu Türgi ühiskond oma mitmekesisuses – sinna mahub põnevust, armastust, poliitikat, jälitamist ja pealtkuulamist, korruptsiooni, kurdide vabadusvõitlust ja veel palju muud.
2006. aasta Nobeli preemia laureaat Orhan Pamuk sündis 1952. aastal İstanbulis, jõukas kodanlikus ja läänemeelses perekonnas. Peaaegu kogu elu on ta elanud İstanbulis, välja arvatud aastad 1985–88, mil ta oli külalisprofessor New Yorgis asuvas Columbia Ülikoolis ja õpetas seal türgi keelt ja kirjandust.
Oma varases loomingus 1970. ja 1980. aastatel viljeles Pamuk realistlikku või naturalistlikku ainekäsitlust. 1990. aastatest alates on üha enam tunda modernismi ja postmodernismi mõjusid. “Lume” (ilmus 2002) kõrval on tema enim tõlgitud teosed “Must raamat” (1990), “Minu nimi on Punane” (1998) ja “İstanbul” (2003). Tema raamatuid on avaldatud kolmekümne viies keeles.
Pamuki loomingu teeb kogu maailmas aktuaalseks just see, et identiteediprobleemid, iseäranis omamaise kultuuri ning lääne tsivilisatsiooni vahelise sünteesi saavutamine, on põletavad küsimused väga paljudes maailma maades. Ka Türgit on peetud Aasia riikide seas üheks kõige edukamaks, aga kõnesolevat romaani lugedes veendume, et katsed Türgit kiiresti läänestada on olnud liiga äkilised ning pind selleks pole olnud piisavalt ette valmistatud.
See romaan on väga veenvalt läbi kannatatud. Ja seletab lääne inimesele Türgit ja türklast, kusjuures ei tehta ühtegi hinnaalandust ega tarbetut kummardust mitte kummalegi poole.
- Ly Seppel
Orhan Pamuki romaan “Lumi” kubiseb modernismile omastest joontest. Nii nagu Prousti “Kadunud aja otsinguil”, nii taastab ka Pamuk “Lumes” mälukangast ja teeb seda romaani lõpuosas veel üks kord. Peakangelane, luuletaja Ka kujutab endast silmnähtavat allusiooni Kafka “Protsessi” peategelasele K.-le. Romaani tegevuspaik on Jumalast hüljatud provintsilinn Kars. Tegevusaeg on neli ärevat päeva selles lummemaetud linnas, mis oma eraldatuses on samalaadne kurjakuulutava surmalehaga mikrokosmos nagu sanatoorium Thomas Manni “Võlumäes” või nimetu “meie linn” Dostojevski “Sortsides”.
Pamukil on annet kergeteks absurdlikeks suletõmmeteks, millest ta pööritab välja farslikke intriige ja salasepitsusi, jõudes tõdemuseni, et selles ükskõikses ja kaootilises maailmas muutub iga sepitsus ja vandenõu farsiks. Orhan Pamukki tõmbavad enda poole ebareaalne reaalsus, vale tõde, teatraalne etendamine – sest poliitilisest vaatenurgast tiirleb ju kogu romaan kahe Karsi Rahvateatris toimunud etenduse ümber, kus silmapete ja tegelikkus on kummastavalt segunenud ja põimunud.” - John Updike
Pamuk on just taoline kirjanik, kelle jaoks on Nobeli kirjanduspreemia leiutatud. - Tom Payne, The Daily Telegraph
Vaata ka arvustust: Inimõiguste kaitsja poliitiline romaan