Ilukirjandus

A.H.Tammsaare romaan ilmus esmakordselt 1935. aastal ja pälvis kohe elavat vastukaja. Vaikiva ajastu normidest kõrvale kaldudes, kohati äärmiselt kriitiline romaan on eesti psühholoogilise realismi meistriteos.

1949. aastal ilmunud esimesele ingliskeelsele “Vestlus Sitsiilias” tõlkele kirjutas eessõna Ernest Hemingway, kes imetles Vittorini võimet “tuua endaga vihm, kui maa on kuiv ja just vihm on see, mida sa vajad”.

21-aastane üliõpilasneiu hoolealuseks saab nelja-aastane Grayer Addison X, kelle vanemad kuuluvad Manhattani kõrgseltskonda. Õige pea avastab Nanny aga, et elu Park Avenue luksuskorteris ei ole sugugi roosiline.

Kohaliku veski sulgemine sundis Ainielle elanikke suunduma teistesse küladesse ja linnadesse. Ainielle külla on jäänud vaid Andrés ja Sabina. Siis kaob mehe kõrvalt ka Sabina ja talle jääb vaid tema truu koer, kes aitab tal kanda mineviku talumatut koormat.

Lagunenud majas Kanchenjunga mäe jalamil Himaalajas elab eraklik ja kibestunud kohtunik, kelle ainsaks sooviks on tõmbuda eemale maailmast, mida ta peab liiga kärarikkaks ja segaseks. Ühel päeval ilmub tema uksele orvuks jäänud tütretütar Sai. Tüdruku eest hakkab hoolt kandma kohtuniku kokk, kelle mõtted on aga enamjaolt oma poja Biju juures – too üritab oma kohta leida „õnnemaal“ New Yorgis

On 1806. aasta, praktilise võlukunsti unustusehõlma langemisest Inglismaal on möödas sajandeid. Kuid maagia kuulsusrikka ajaloo õpetlased avastavad, et üks võlur on siiski jäänud – eraklik härra Norrell, kelle võimed tekitavad elevust kogu maal.

. Iga lugu selles raamatus on ühe inimese illusioonidest, ootustest, armastusest, pettumistest. Nõelterava pilguga tungib autor tegelaste hingeellu, paljastades kahtlusi, võitlusi ja traagikat, inimeste püüdu olla õnnelik ja teha oma elust midagi rohkemat, kui see seni oli.

Sánchez Piñoli romaan kõneleb inimhinge üksildusest ning inimese võimest oma hirmudele vastu astuda ja neist üle saada. Hirmu võibki pidada romaani üheks peategelaseks, see on pidevalt kohal ning paneb tegevuse liikuma.

Pulitzeri ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat John Steinbeck (1902–1968) on saanud tuntuks sotsiaalse temaatikaga romaanidega, millest kõige kuulsamaks peetakse 1939. aastal ilmunud “Vihakobaraid”. Romaanis “Me tusameele talv” pöördub Steinbeck tagasi oma varasemate romaanide sotsiaalsete teemade juurde.

“Liblikapüüdja” räägib seltsimatust mehest-liblikapüüdjast, kes röövib kunstitudengist neiu ja hakkab teda oma üksildases maamajas kinni hoidma kui oma kollektsiooni kõige kaunimat, haruldasemat eksemplari.

„Ja päike tõuseb” on Hemingway esikromaan, mis ilmus 1926. aastal. Romaan on pilguheit niinimetatud „kadunud generatsioonile”, mis kannatab Esimese Maailmasõja armide all.

See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu. Mis algab noormehega, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Hervé Joncour. Järve nime pole teada.

“Sume on öö” ei ole ei esimene ega viimane teos maailmakirjanduse ajaloos, millele hinnangu andmisega on eksitud. Üks esimesi seda mõistma oli Ernest Hemingway. Juba 1935. aastal kirjutas ta oma “Kummaline on see, et tema “Sume on öö” muutub tagasivaates ikka paremaks ja paremaks.”

Pärast aastaid kestnud pagulust Saksamaal pöördub luuletaja Ka tagasi kodumaale ema matustele. Ajakirjanikust sõber palub tal sõita Kirde-Türgis, Armeenia piiri ääres asuvasse Karsi ning kirjutada artikkel kohalikest valimistest ja uurida samas ka noorte neidude enesetappude põhjuseid.

Laurent Gaudé, keda nimetatakse hellitavalt „raamatukaupmeeste lemmikuks”, on vaieldamatult üks viimaste aastate edukamaid prantsuse kirjanikke. Raamat räägib loo armastusest, valedest ja perekonna saladusest, mida põlvkonnad edasi viivad. Eepiline lugu algab 1870. aastal ning jõuab välja tänapäeva.

Banville’i täpses, lummavalt kaunis keeles kirjutatud “Meri” on leppimine kaotusega ja ebatavaline mõtisklus identiteedist ja mälestusest.
Romaan võitis Man Bookeri kirjandusauhinna 2005. aastal.

Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. 1542. aastal paneb Sieur de Roberval, Kanada koloniseerimise juht, ebasündsa käitumise pärast oma nõo Marguerite de la Roche’i enne sihtpunkti jõudmist koos kahe kaaslasega St Laurence’i lahes üksikule saarele. Nad nimetavad selle saare Kurjade Vaimude saareks.

Axelssoni raamat viib meid ühe naise ellu, kes isegi oma õiget nime ei tea – Mary või Marie?

"Sigadesaaga – Pigtopia" on isevärki rännak inimsüdame ja armastuse hämaraisse padrikuisse, ajuti härdameelne, sünge ja liigutav, täis musta huumorit ja fantastikat.

"Sigadesaaga – Pigtopia" on isevärki rännak inimsüdame ja armastuse hämaraisse padrikuisse, ajuti härdameelne, sünge ja liigutav, täis musta huumorit ja fantastikat.

Kui Peterburi kirjastus Limbus Press Irina Denežkina jutukogumiku “Anna mulle!” avaldas, oli autor kahekümneaastane ja õppis kodulinnas Jekaterinburgis Uurali ülikoolis ajakirjandust.

Kui Sheba Hart asub tööle St George’i keskkooli, tunneb Barbara Covett, et ta on leidnud hingesugulase ja mõttekaaslase. Kuid Barbara ei ole ainus, keda tõmbab kaunis Sheba. Mõne aja pärast saab ta teada, et Shebal on keelatud suhe oma õpilasega.

“Käsk” räägib Soome ajaloo traagilisimast kevadest aastal 1918. Kodusõda on lõppenud valgete võiduga, punaste põgenike vool liigub kaootiliselt ida poole, mõnel pool toimub veel üksikuid lahinguid, suur osa mässulistest on juba vangilaagrites.

“Inezi vaist” on armastusromaan, mille sündmustik areneb erinevatel aegadel. Keerulised suhted kuulsa dirigendi Gabriel Atlan-Ferrara ja soprani Inez Prada vahel leiavad aset reaalsel tasandil 20. sajandi erinevatel aastakümnetel, peegeldades ka selle nüüdseks katastroofide sajandiks nimetatud ajastu kataklüsme.