Ilukirjandus

„Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?

Neljateistkümneaastane kinnise loomuga ja veidi neurootiline Lorenzo on end kõigi eest keldrisse peitnud, et veeta seal salaja üks vaba nädal ja viia ellu oma solipsistlik unistus õnnest – ei mingeid tülisid, klassikaaslasi, veiderdamist ega teesklust.

Eesti autorite novellikogu „Mullast oled sa võetud“ koondab 17 autori maaelu teemalisi lühijutte ja novelle. Olgu selleks linnainimese seiklused maal, novell maainimese vaatevinklist või ka turistide ulmeline seiklus maakolkas.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele.

Vaid üks hoolikalt niidetud jalgrada lookles sügavamale metsa ja seda teed olid käinud mitmed põlvkonnad kohalikke lapsi siira härdusega , et sängitada mulda armastatud lemmikloomade maised jäänused. Too koht võis olla ehk rusuv, kuid turvaline. Kindlasti täiesti ohutu. Mitte mingil juhul ei saanud see paik hiilida su unenägudesse, äratada sind keset ööd, nahk kaetud higiga ja südames õud.

Ühel päeval saab aga Maal asuv instituut teate, et ühelt kaugelt planeedilt nimega Sofia on leitud kindlaid tõendeid sealse liigi olemasolu kohta – kohapeal uurimist teostav ksenoarheoloog saadab Maale uurimiseks raseda kohaliku neiu. Kuid sellest on aimu saanud ka tumedad jõud, kes soovivad hinnalist geenimaterjali iga hinna eest enda valdusse saada.

„Minu isa tütar“ on ainulaadne arenguromaan ning ühtlasi haarav perekonnalugu. Mareike Krügeli sõnademäng laveerib elegantselt musta huumori ja empaatia piiri peal.

„Mõned hallid varjundid” avab uue tahu autori loomingus, pakkudes kaheksat lugu, mis on inspireeritud erinevatest, praeguseks juba klassikaks saanud filmidest ja muusikpaladest; kokkupuutest erootikamaailmaga, aga ka tema pikaajalisest huvist sadomasohhismi, absurdi ja kirjandusklassika vastu.

Loore pole mingi väriseva alahuulega müürilill; ta on särav, aktiivne ja edukas, ega häbene küsida, mida tahab. Juhusuhe kolleegiga paotab aga Loorele ust maailma, millest ta teadlik ei olnud, ning mida ta üksi avastada ei oska. See on köidetud randmete ja suutroppide maailm.

Jõrmi eesti mehetüübi – Onu Heino – killud, paroolid ja muud ütelused lõpuks kaante vahel! Loe sõpradega või üksi, napsuklaasi taga või enne magamajäämist – ohjeldamatut nalja leiad igaks elujuhtumiks! Sekka temaatilised pildid vanameister Hugo Hiibuselt.

Selles raamatus räägib igaüks enda eest, kõnelevad surnud ja mis kõik veel, elavatest rääkimata. Jutt käib surmast, kunstist, armastusest, abielust ja õnnest. Ühtlasi on see järelehüüe vanale ja väga kaunile miniatuurikunsti õitseajale.

„Finkleri küsimus“ on liigutav lugu sõprusest ja kaotusest, eraldatusest ja kokkukuuluvusest ning eluküpsuse tarkusest ja inimlikkusest. 2010 aasta Bookeri auhinna võitja.

Ühel päeval leitakse surnud mees riigile kuuluvast korterist Stockholmis. Mees ripub laes oleva lambikonksu külge kinnitatud silmuses. Kuidas see võimalik on? Toas on kõrge lagi ja seal pole ühtki mööblitükki, millele ronida. Ometi on Joona Linna veendunud, et tegu on enesetapuga.

Kui Pii on 16-aastane, otsustab tema perekond koos oma loomaaia loomadega emigreeruda Põhja-Ameerikasse. Paraku läheb laev põhja ning Pii leiab end päästepaadist, kaaslasteks hüään, orangutan, haavatud sebra ja 200 kilo kaaluv bengali tiiger. Lühikese ajaga teeb tiiger lõpu kõigile peale Pii.

See on raamat ajast – olgu see loojang või hämarik –, mil inimsuhted võtavad ebatavalisi pöördeid; mil mitte miski ei ole päris nii, nagu silmale näib; mil kujutlusvõime sirutub pimeduseks sulanduvate varjude poole ja hirmutab lugejast kogu päevavalguse välja. See on Stephen Kingi ideaalaeg.

Hille Karmi jutukogu koondab endas 24 eriilmelist linnalugu, mille toimumiskohaks on Linn, ajaks Argipäev ja peategelaseks Naine.

Killuraamat sisaldab kohalike poliitikute parimaid ütlemisi ja kommentaare Vabariigi Valituse pressikonverentsidelt viimase paari aasta lõikes. Lisaväärtuseks Urmas Nemvaltsi lõbusad karikatuurid.

Üheteistkümnest jutust koosnev kogu põimib endasse lugusid inimestest, keda liigitatakse üldjuhul ebamäärase mõiste „keskklass“ alla, olgu selleks siis kesisel järjel ajalooõpetaja, edukas restoranikokk või tasuta asju ihalev reklaamidirektor. Millest nende elu koosneb?

Lunastajate Varjupaik on tohutu suur ja kõle paik. Sealsed asukad – poisid, kes viidi sinna väga noorelt vastu nende endi tahtmist – kannatavad päevast päeva lunastajate jõhkrat võimutsemist, millel on üks eesmärk: teenida ainsat õiget usku.

Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan „Kool piiril” käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist.

Kes toimetab Helsingisse superheroiini? See huvitab kõiki ja Kärppält nõutakse selgitust. Piiteris räägitakse, et äri taga on soomlased; kahetsusväärse kokkusattumuse tõttu on aga ühel ajal tapva narkootikumiga saabunud Soome ka Viktori vend Aleksei Kärppä. Oi, velled, milline segadus!

"Ungari kirsid & teisi luuletusi" on Mihkel Kaevatsi neljas luulekogu.
Selles raamatus on Kaevats justkui fotograaf, kes leiab oma pildid teda ümbritsevast maailmast – tabab neid ja tunneb need ära, kui need talle kätte kulgevad.

Thieni teine romaan, “Armastatud ja kardetud”, räägib maailma eest luku taha pandud inimestest, kelle ainus ellujäämisviis on iseennast maailma eest lukku panna, sest see maailm, mis silmade, nina ja kõrvade kaudu sissepääsu otsib, on kohutav.

Eesti luule on osutunud ootamatult rikkalikuks ja paljupakkuvaks, sellest võib leida üha uusi unustussevajunud autoreid, teemasid, tekste. Millest kõigest on kirjutatud! Ka seksist: füüsilisest ihast teise inimese vastu kõigis selle avaldumisvormides, unelmast kuni selle realiseerimiseni.

Galip asub jälgi ajama, võttes endale Celâli identiteedi – ta elab mehe korteris, kannab tema riideid, vastab tema telefonile, kirjutab tema kolumne. Galip uurib iga väiksemat niidiotsa, kuid mõistatus läheb aina keerulisemaks ning kui ta saab tapmisähvarduse, hakkab ta kartma kõige hullemat.