„Põhjavalgus” on Raimond Kaugveri seni ilmumata esikromaan, mille autor kirjutas Vorkuta vangilaagrites viibides. Nüüd on see esmakordselt lugejate ees: 60 aastat pärast käsikirja lõpetamist, 18 aastat pärast kirjaniku surma.
Tekst on kirjastatud sisuliste muutusteta. See on otse vangilaagrist edastatud poliitvangide sõnum nõukogude riigist igale ausale inimesele maailmas. Just nii koletislikult hävitasid kommunistid KGB vangilaagrites Eestis ja Venemaal miljoneid oma suure ja allutatud väiksemate rahvaste paremaid liikmeid. Just nii vahetult ja teravalt tajusid eestlased vabadusekaotust otse II maailmasõja lõppemise järel. Patarei vangla vangid annavad läbilõike sõjajärgsest Eesti ühiskonnast koolipoisist endise riigikogulaseni, ustavast isamaalasest värske ja juba vangistatud kommunistini. Venemaa sunnitöölaagrite vangid lisavad neile esindajad Kesk-Euroopast ja kõigist liiduvabariikidest.
Peategelane Mattias Raud on kirjaniku alter ego, Heldur Taarlepik on kirjutatud Helmut Tarandi järgi, oma õige nime all on antud Rakvere endine abilinnapea Oskar Kalmisto jne. Midagi ei ole välja mõeldud, vaid ainult kunstiväega üldistatud. Autori jutustamisande suurust tunnistab teose spontaanne terviklikkus, mõjuvus ja sisendusjõulisus. Romaani iga kild, iga mõte, iga sõna on vaba inimese karje kuritegelikus ühiskonnas. Noore Kaugveri esikteos on eriti ehe, vapustav, jõuline, masendav ja omamoodi uljas. Nagu märkis autori tütar Katrin Kaugver: „Eks see ole ühe praeguseks kadunud põlvkonna manifest.”
Eesti ajaloomälule on „Põhjavalgus” mõjusaks täienduseks.