Selle raamatuga alustas Kirjastus Pegasus 2007. aastal eesti kirjanduse sarja „Hõbevaramu”.
A. H. Tammsaare (1878–1940) romaan „Ma armastasin sakslast” ilmus esmakordselt 1935. aastal ja pälvis kohe elavat vastukaja. Vaikiva ajastu normidest kõrvale kaldudes, kohati äärmiselt kriitiline romaan on eesti psühholoogilise realismi meistriteos, millele ajastuomane kriitika heitis ette eestlase tüpaaži halvustamist ja pessimismi õhutamist, kuid oli siiski sunnitud möönma uue, moodsa romaani sündi eesti kirjanduses.
Romaani tegevus toimub 1920ndate aastate lõpul. Peategelaseks on jõuetu korporandist üliõpilane Oskar, kes on õpingud rahaliste raskuste ja tahtejõuetuse tõttu katkestanud, kuid tagasi maale vanematekoju minna ei soovi. Üürides tuba eestlannast majaproua kodus, armub ta koduõpetajannasse, vaesunud paruni tütresse Erikasse. Et nende armastus põrkab kokku neist palju vägevamaga – inimese olemusega, mida ükski ühiskonnakorra muutumine juba kergelt ei muuda…
Tammsaare kujutab olukorda, tüüpe ja tegelaste mõtteilma meisterlikult ning on eriti tähelepanuväärne, et kirjeldatav pole ka täna oma usutavust kaotanud ja elab jätkuvalt edasi.
Käesoleva trüki alusteks on originaalkäsikiri, mis võimaldas hilisemaid toimetusi algupärasteks kohandada, lubades lugejal Tammsaare suurepärast keelekasutust veelgi paremini nautida.