Virginia Woolf (1882–1941) lõpetas tema kõige eksperimentaalsemaks romaaniks nimetatud “Lained” 7. veebruaril 1931. aastal. Päevikusse on ta sel puhul kirjutanud: “Püüdsin võrku selle uime veelaamas, mis paistis mulle Rodmellis aknast üle soode, kui hakkasin lõpule jõudma romaaniga “Tuletorni juurde”.” “Laineid” hakkas Woolf kirjutama 1930. aastal, seega kandis kirjanik “Lainete” algideed endas umbes kolm aastat. Vahepeal valmisid “Orlando” ja “Oma tuba”. Mainitud aastad polnud Woolfi elus viljakad mitte ainult loominguliselt; need olid ka tema poliitiliselt aktiivseimad aastad, mil ta kõneles kõige valjuhäälsemalt naisküsimusest.
“Laineid” võib iseloomustada kui keha rütmide otsingut. Meeltega seonduval ja sensuaalsel on romaanis oluline koht. Rütm on “Lainete” tähtsaim element. Virginia Woolf ise on tunnistanud, et ta ei järgi romaanis mitte süžeed, vaid rütmi. Woolfi uurija Gillian Beer soovitab “Lainete” lugejal lasta end lainetest kanda, alluda teose rütmile ning mitte ärevusse sattuda, kui järg käest kaduma kipub ja süžee ning sündmustiku päästvat niidiotsa kuigi varmalt ei pakuta.