„Estee, ma ostsin selle sõrmuse aastaid tagasi, järgmisel päeval, kui olin sind esimest korda La Scala laval näinud,“ ütles Felix, hoides käes väikest punast sametkarpi. „Sa oled ainus naine, keda ma olen eales armastanud.“ „Ei,“ sosistas Estee. „Praegu pole õige aeg. Soovin, et sa paluksid mu kätt siis, kui oled päriselt vaba.“ Itaalia, 1946. Felixiga hüvasti jättes on Estee süda murtud.
