Jutukogu "Tuhat üks ööd" (Alf Laila wa-Laila) on eurooplasele otsekui Araabia kirjanduse võrdkujuks; sellest on saanud ammuse kosmopoliitse maailmariigi, oma hiilgepäevil Marokost Indiani ulatunud Abbassiidide kalifaadi kultuuri mälestusmärk.
Ehkki tegelaste hulgas kohtame sagedasti õukonna suurnikke, on "1001 ööd" eelkõige lihtrahva raamat: lugude jutustajad – ravid – olid enamasti pärit lihtrahva hulgast, samuti on lugude kuulajad läbi sajandite kuulunud peamiselt lihtrahva hulka.
Neid jutte iseloomustavad fatalism või siis leidlikkuse, uljuse ja ettevõtlikkuse ülistamine (nt lood kavalpäisest Dalilast ja kairolasest Ali Zeibakist). Kui mõnele loole on omane kõnekeelne ja asjalik jutustuslaad, siis järgnevas loos võib kohata Pärsia kirjandusest innustust saanud lopsakat ja õilmitsevat stiili.
Stiilikirjusele vaatamata on üks Suurbritannia juhtivaid arabiste, N. J Dawood (Daud) öelnud: "Lood on pajatuskunsti meistriteosed. Oma leidlikkuse poolest ja oskuse poolest meelt lahutada pole neile võrdset kõigi aegade lühijuttude seas... Lood on harimata ajude spontaanne looming, nende pürgimuseks on rahuldada kõige fantastilisemaid ja ekstravagantsemaid mõttetujusid ning siduda nood tujud elu püsiväärtustega."
Oma kuulsuse eest Euroopas võlgnevad "1001 öö" lood tänu prantslasele Antoine Gallandile, paljurännanud orientalistile ja andekale sõnameistrile, kelle poolt 18. sajandi alguses väljaantud 12-köiteline teos "Mille et une Nuits" (Tuhat üks ööd) sai erakordse menu osaliseks ja tõlgiti otsekohe mitmesse Euroopa keelde.
Gallandi raamatu esimese köite moodustavad "Meresõitja Sindbadi lood", mis käesolevas köites ilmuvad eesti keelde tõlgituna esimest korda. Lisaks "Sindbadi lugudele" sisaldab käesolev raamat uuendatud tõlkega valimiku jutte eesti keeles 1984. aastal ilmunud kaheköitelisest väljaandest.