Pärast aastast vabatahtlikku tööd Argentina pealinna vaestegetos pöördus Liis Kängsepp tagasi Eestisse, kuid rõõmu asemel puges ligi hoopis masendus. Segased tunded kogusid hoogu, sest koju saabumise esimestel kuudel koges ta ehedat kultuurišokki. Miks kõnnib eestlane pidevalt sünge näoga ringi, kritiseerib alatasa midagi või räägib lakkamatult tööst? Miks ei võiks vahelduseks kallistada, teiste vastu huvi tunda ja lõbusat lobajuttu ajada? Lisaks kõigele saabus majanduskriis, mis muutis tööpäevad majanduslehes Liisi jaoks masendavate uudiste jadaks.
Paljudele üllatuseks andis ta ühel päeval lahkumisavalduse, pakkis seljakoti ja asus rändama mööda Lõuna-Ameerikat. Selle aasta jooksul koges ta oma teekonnal palju põnevat: tantsis sambarütmide järgi Rio de Janeiros, käis Boliivia pulmas ja sealsetel soolaväljadel, rääkimata külaskäigust San Pedro vanglasse ja matkast mööda Surmateed. Lisaks Brasiiliale ja Boliivile põikas Liis vahepeal ka Tšiilisse ja Argentinasse.
Kas teadsite, et rändurielu valivad üha rohkem just naised? Kuidas rändurina majanduslikult hakkama saada? Millega seisab silmitsi üksinda kaugele maale seiklema läinud inimene? Kas rändur jääbki rändama? Liis püüab neile küsimustele raamatu veergudel vastust leida. Lisaks leiab palju kirevaid peatükke Lõuna-Ameerika elust.