Kapten Lembit Uustulnd on kirjutanud raamatu oma kolleegist ja sõbrast, legendaarsest kaugsõidukaptenist Ülo Kollost, mida ei saa aga nimetada lihtsalt elulooraamatuks. Kaks merekaru, kes on merd kündnud juba aastakümneid, istuvad maha ja ajavad juttu, meenutavad reise, laevu, inimesi, kellega koos on roolipinni kõrval seistud ja nendest, keda on sõidutatud, kuid eelkõige on see raamat nende ühisest sõbrast – Merest.
„Et olla merele võrdväärseks partneriks, saada Temaga sõbraks, selleks kulub palju aega ja mitmeid kotte soola, mida koos süüa nii praktiliste kogemuste saavutamisel kui ka teoreetiliste teadmiste omandamisel. Mina olen ainuüksi 21 aastat oma elust pidanud pühendama õpingutele ja usun, et oleks veel, mida tudeerida,“ kirjutab Ülo Kollo raamatu eessõnas.
Kirjanik Lembit Uustulnd on pärit perekonnast, kus nii meri kui kirjutamine olid igapäevased asjad. Ta on öelnud, et isa Albert Uustulndi kirjanikustaatus hoidis teda ennast aastaid sule haaramisest tagasi. Esimene romaan “Kiikhobune Antverpenist” (1999) sündis läbi raskuste ja kahtluste, kuid leidis tunnustamist nii lugejate- kui romaanivõistlusezürii poolt. Järgmised romaanid “Süvameri” (2001) ja “Reis võlgu” (2004) sündisid juba kindlas teadmises, et kirjutamine on siiski saatus ja sisemine sund.