ORHAN PAMUK

Selles raamatus räägib igaüks enda eest, kõnelevad surnud ja mis kõik veel, elavatest rääkimata. Jutt käib surmast, kunstist, armastusest, abielust ja õnnest. Ühtlasi on see järelehüüe vanale ja väga kaunile miniatuurikunsti õitseajale.

Galip asub jälgi ajama, võttes endale Celâli identiteedi – ta elab mehe korteris, kannab tema riideid, vastab tema telefonile, kirjutab tema kolumne. Galip uurib iga väiksemat niidiotsa, kuid mõistatus läheb aina keerulisemaks ning kui ta saab tapmisähvarduse, hakkab ta kartma kõige hullemat.

Pärast aastaid kestnud pagulust Saksamaal pöördub luuletaja Ka tagasi kodumaale ema matustele. Ajakirjanikust sõber palub tal sõita Kirde-Türgis, Armeenia piiri ääres asuvasse Karsi ning kirjutada artikkel kohalikest valimistest ja uurida samas ka noorte neidude enesetappude põhjuseid.