TAMUR KUSNETS

“Hundipäikese aeg. Hullud on hundid ja hullud on hagijad” puhub lõpusarve TAMUR KUSNETSI kirjutatu kohaselt nii Kimbrungide kui ka Wulfingide vaenutsemise loole, milles kõik teod – olgu need head või halvad – ületavad tavalisuse määra.

„Hundipäikese aeg. Vaen võtab verejälge” jätkab TAMUR KUSNETSI sule kaudu Ballimar Kimbrungi saagat, milles salakavalus viskab maolookeid, kuuvalgus helkleb kalgil terasel ja teadmine oma kohusest sunnib peale raskeid valikuid.

Jüüti poolsaarelt pärit kimbrite muistse hõimu raevukat poega tabab jumalate ebasoosing. Ballimar Kimbrung, iidse suguvõsa viimane pärija, jääb saksilaste pealiku Wulfgar Wulfingi rüüsteretkega ilma omastest ja väärilisest aust, sattudes orjasarasse.