Montepuccio suhe Scortadega oli kui lahutamatu segu põlgusest, uhkusest ja hirmust. Tavalistel aegadel küla eiras Carmelat, Domenicot ja Giuseppet. Nad olid kõigest kolm näljarotti, röövli lapsed. Aga niipea kui keegi üritas puudutada nende juuksekarvagi või rüvetada Metsiku Rocco mälestust, läbistas küla otsekui emalik värin ja neid asuti kaitsma nagu emahunt kaitseb oma pesakonda. „Scortad on pätid, aga nad on omad,” mõtles enamik montepucciolasi. Liiatigi käisid nad New Yorgis. Ja see andis neile mingi püha oreooli, mis tegi nad enamiku külaelanike silmis puutumatuks.
Laurent Gaudé, keda nimetatakse hellitavalt „raamatukaupmeeste lemmikuks”, on vaieldamatult üks viimaste aastate edukamaid prantsuse kirjanikke. Tema teine romaan „Kuningas Tsongor” võitis mitmeid auhindu ning kolmas, „Scortade päike” (Le soleil des Scorta) pälvis 2004. aastal prestiižika Goncourt’i preemia. Raamat räägib loo armastusest, valedest ja perekonna saladusest, mida põlvkonnad edasi viivad. Eepiline lugu algab 1870. aastal ning jõuab välja tänapäeva.
Vaata ka arvustust Eesti Päevalehes: “Scortade päike” – ühe perekonna kroonika