Jah, Püsilugeja, kõik head asjad peavad ükskord lõppema ja isegi Stephen King ei suuda kirjutada lugu, mis jätkuks igavesti. Autor kardab, et Roland Deschaini visa Tumeda Torni otsiskelu on pannud seda esimesest peatükist alates jälginud vaatajate kannatuse tõsiselt proovile. Aga kui see teile meeldib, siis jääge veel mõneks ajaks selle juurde, sest see köide on viimane ja tihtipeale on viimased palad kõige paremad.
Rolandi ka-tet jääb ühtseks, ehkki see on paisatud erinevatesse aegadesse ja ruumidesse. Susannah-Mia on viidud Dixie Pigist (1999. aasta suvel) sünnituskambrisse – tegelikult küll õudustekambrisse – Kõuekärgatuse Fedicusse; Jake ja isa Callahan ning Oi koos nendega on sisenenud, relvad käes, Lexi ja Kuuekümne esimese nurgal asuvasse restorani, omamata aimugi, kui palju vaenlasi neid ootab ja kui ohtlikud need on. Roland ja Eddie on koos John Cullumiga 1977. aasta Maine´is, otsimas kohta Turtlebacki tänaval, kus on tihti nähtud „sisseastujaid”. Nad ihkavad meeletult tagasi teiste juurde, eriti Susannah´ juurde, ent nad on siiski aru saanud, et maailm, kust nad põgeneda tahavad, on ainuke, millel on tähtsust.
Niisiis avaneb see raamat nagu uks Stephen Kingi kujutlusvõime kaugematele äärealadele. Te olete jõudnud juba siiamaani; tulge veel veidi edasi. Tulge lõpuni välja. Heli, mida te kuulete, võib olla teie selja taga kinni langeva ukse paugatus. Tere tulemast Tumedasse Torni.