Endise Vene luureohvitseri Aleksander (Saša) Litvinenko julm mürgitamine radioaktiivse polooniumiga 2006. aasta novembris põhjustas rahvusvahelise sensatsiooni ja vapustas kogu maailma. Seni heas vormis olnud 43-aastane mees kustus paari nädalaga „minituumapommi“ ohvrina. Esmasteks kahtlusalusteks said Vene FSB, KGB järglane, ja Putini režiim. Polooniumi jälitades leiti lennukitest tõendeid, et tappev mürk oli kohale toimetatud Venemaalt. Kuid mis juhtus tegelikult? Mis oli see, mida Litvinenko teadis, ja miks ta tapeti?
Avameelne lugu Saša Litvinenko elust ja surmast on lugu, mida Kreml eelistaks mitte levitada. Tema parim sõber Alex Goldfarb ja tema lesk Marina on ainsad inimesed maailmas, kes oskavad rääkida kogu tõese loo, dramaatilistest stseenidest Moskvas kuni sündmusteni Londonis ja Washingtonis. „Dissidendi surm“ on samasugune lugemine nagu poliitiline põnevik, kuid lugu oma dokumentaalsuses on haaravam ja hirmuäratavam kui ükskõik milline ilukirjanduslik romaan.
Pärast aastat 1998, kui Litvinenko süüdistas avalikult FSB-d katse eest tappa oligarh Boriss Berezovski, pühendas ta oma elu FSB tumedamate saladuste avalikustamisele. Ta põgenes Londonisse ning asus tööle Goldfarbi abilisena, uurides ridamisi erinevaid skandaale. Oligarhe ja ajakirjanikke tapeti üksteise järel. Ukraina presidendikandidaati Viktor Juštšenkot mürgitati valmiskampaania ajal. Sõda Tšetšeenias sai enneolematult jõhkrad mõõtmed. Saša Litvinenko tegeles kõigi nende juhtumitega ning süüdistas oma endisi tööandjaid nende räpastes tegudes.
„Dissidendi surm“ avab lugeja ees akna Putini Kremli tumedasse südamesse. Karmikäelistest meetoditest ning karmist kontrollist meedia ja valitsuse üle võib ära tunda omaaegset KGB-d. Saša Litvinenko pühendas oma elu tõe avaldamisele. Et maailm teda kuulda võtaks, pidi ta surema kohutavat surma.