Ilukirjandus

1944. aasta sügis. Eesti Laskurkorpuse patrullile satub kätte põgeneva endise SS-lase päevik. Selle autoriks osutub aga eestlane, kes on täpselt kirja pannud, kuidas kulges elu kodumaal pärast sakslaste saabumist 1941. aasta suvel.

Charles on Pariisis elav keskealine meesterahvas, kelle elu paistab pealtnäha ideaalne. Tal on hea töökoht, ta elab koos suurepärase pariisitari ja toreda teismelise tütrega. Charles on alati eneseküsitlemisest ja -analüüsimisest hoidunud, keskendudes sisekõne vältimiseks täielikult tööle. Kuni päevani, mil tema ette satub kolmest sõnast koosnev kiri.

Sarja esimeses osas saab Kärppä ülesande otsida Eesti päritolu naist. Pealtnäha kasulik teenistus lööb aga Kärppä tavaelu pea peale ning endalegi üllatuseks avastab mees end hoopis keset rahvusvahelist narkoäri.

Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud.

Saladusi, mida Rockefelleri kirjad valvavad, ihaldavad meeletult kunagised vägevad nefilimid, kes ei peatu millegi ees, et alustada sõda ja hävitada inimkonna headus ning allutada inimsugu endale. Peaaegu inimtsivilisatsiooni algusest alates on need erakordselt pikad, heledapäised olendid tähelepandamatult liikunud kogu maailma troonide varjus ning vargsi jälitanud ingliteadlaste – angeloloogide – sugupõlvi, kes on pühendanud oma elu nende takistamisele.

Esimene, arglik, kirglik, meeletu, romantiline, joovastav, täiuslik... – armastusel on erinevaid varjundeid sama külluslikult nagu allikas veepiisku. Kas julged ennast avada, kas söandad juua armastuse allikast? Kui jah, siis on Sinu süda igavesti noor.

12-aastase Marteni vanaema sureb ära. Eks ta oli ka juba vana inimene. Nii et selles mõttes asjade tavapärane käik. Aga tavapärane pole hoopiski see, et vanaema vaim hakkab võtab Marteniga ühendust ja hoiatab lähitulevikus juhtuvate sündmuste eest.

Avaldatud esmakordselt aastal 1970, üheksa aastat peale Ernest Hemingway surma, on "Saared hoovuses" lugu kunstnikust ja seiklejast, mehest, kes sarnaneb vägagi Hemingway endaga.

Kõik teavad Simoni kassi! YouTube’is on Simoni kassi joonisfilme vaadatud miljoneid kordi. Simoni kassi esimene raamat „Simoni kass. Päris oma raamatus“ oli ülimenukas nii Eestis kui ka kogu maailmas.

Fantastiline, uudne, mõtlemapanev ja võimas romaan. “Keha” kaanel peaks olema hoiatus: see haarab su oma kütkeisse, sunnib sind lugema varajaste hommikutundideni, sunnib sind sügavalt, painavalt mõtlema ka pärast viimast sõna. Stephenie Meyer kujutab tegelasi ja arendab sündmustikku tõelise meistrina, mõjudes nagu segu Stephen Kingist ja Isaac Asimovist.

Hans Jakob Christoffel von Grimmelshauseni (u. 1621–1676) romaan „Saksa Simplicissimuse seiklused“ ilmus 1668. aastal ja on üks väheseid teoseid saksa barokk-kirjandusest, mis on jäänud huviga loetavaks tänapäevani – esimene saksa romaan tänapäevases tähenduses. Selle kangelane on lihtsameelne „mees metsast“, kes teeb läbi elu kirevad tõusud ja langused, et lõpuks pärast kõiki pettumusi erakuks hakata.

“Hundipäikese aeg. Hullud on hundid ja hullud on hagijad” puhub lõpusarve TAMUR KUSNETSI kirjutatu kohaselt nii Kimbrungide kui ka Wulfingide vaenutsemise loole, milles kõik teod – olgu need head või halvad – ületavad tavalisuse määra.

„Kadunud roos“ on üks niisugustest lugudest, mis on innustanud ja võlunud eri kultuuridest pärit lugejaid kogu maailmas.

Wimbergi kolmas luulekogu, sisaldab luuletusi XXI sajandi esimese kümnendi teisest poolest. Puhas kuld!

Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…

Romaanis “Armastajad” on keskikka jõudnud minajutustaja oma armsamaga Tōkyōs – veetmas seal üht lõputut armuööd.

Sellesse raamatusse on sarja „Buratino tegutseb jälle” stsenarist Wimberg (Jaak Urmet) valinud välja 15 osa ja kohandanud need teleformaadist ümber selliseks, et neid oleks mõnus lastel ja vanematel ise lugeda.

Niisiis avaneb see raamat nagu uks Stephen Kingi kujutlusvõime kaugematele äärealadele. Te olete jõudnud juba siiamaani; tulge veel veidi edasi. Tulge lõpuni välja. Heli, mida te kuulete, võib olla teie selja taga kinni langeva ukse paugatus. Tere tulemast Tumedasse Torni.

Jessie on surnud. Ta lasi end maha, samal ajal Maxiga telefonis vesteldes.

Ühel hommikul lähevad kaks poissi seiklema – hobusevargile. Trond ei tea midagi oma sõbra peret tabanud tragöödiast, millega algas kahe perekonna lagunemine.

"Ema sees on igavik” on kimbuke armastust, mis ei närtsi iialgi. Kinkevalmis kimbuke, kuhu on nopitud ligi poolsada eesti mõttepärlit ja luuletust, mida ehivad Kristiina Männiku fotod eesti lastest ja emadest.

Minu nimi on Brodeck ja ma ei puutu üldse asjasse.
Mul tuleb seda öelda. Kõik peavad seda teadma.
Mina ei ole midagi teinud ja kui ma sain teada, mis oli juhtunud, oleksin soovinud sellest mitte kunagi enam juttu teha, tõmmata oma mälule sõlmed peale, hoida seda köidikutes nõnda, et see püsiks raudupüütud nugisena vait.

Raamatu peategelane on Araabia päritolu ja Iisraelis elav ning töötav edukas kirurg Amin Jaafari, kes saab teada, et ta naine Sihem on hukkunud enesetapurünnakus. Kuid šokk saabub siis, kui tuleb välja, et tema naine oli enesetaputerrorist.

Regina tunneb end juba lootusetu vanatüdrukuna. Linnaelu esialgne sära ja põnevus on muutumas rutiiniks, sõbrannade võrgustik kisub tüütuks pseudoperekonnaks. Pärandusega saadud maja alevis paneb Regina valikuvõimaluse ette: kas teha julge otsus ja jätta oma senine elu või jätkata vanaviisi.

“Hallides hinged” taaselustab autor Esimese maailmasõja sünge atmosfääri ühes Kirde-Prantsusmaa V-tähega algavas provintsilinnas. Külm talv. Läheduses kõmav kahurimürin. Haavatud sõdurid. Verevärvi niidina läbiv väikese tüdruku mõrva uurimine.