Ühel sügispäeval kaovad hobusel prillid ära ja ta ei näe enam lugeda. Mis ühel hobusel üle jääb? Minna tüdrukute ponilaagrisse või müüa end vorstivabrikusse? Hobune otsustab minna laia maailma õnne otsima ning asub teele seikluste ja uute sõprade poole.
„Hobune läks kapi juurde ja otsis välja tuttmütsi ja saapad. Ta nuuskas tükk aega nina, ja nina tegi pasunahäält. Hobune koukis padja alt välja oma kõhna kukru, pistis selle taskusse ja hakkas sedamaid minema. Ta ei tahtnud tagasi vaadata. Sest hobune aimas, et kui ta vaataks, siis ta näeks tuttavat tooli, armsaid raamatuid, kaht kuivanud männioksa klaaspurgis, kivist hobusekuju ja minek tunduks liiga kurb. Enam ma ei mõtle midagi, arutas hobune, ma muudkui lähen. Ja hobune sulges ukse.“
