Tegu on teise raamatuga triloogiast “Jutuajamised Jumalaga”. Kui esimene raamat selgitas eelkõige isikliku eluga seotud küsimusi, siis teine kahekõne osa käsitleb meie isikliku elu laiemaid aspekte, samuti ülemaailmse tähendusega geofüüsikalisi ja geopoliitilisi kaalutlusi. Kogu käsitletav problemaatika on asetatud laiemasse inimlik-jumalikku konteksti, pakkudes julgetele ja ärksatele asendamatut mõtlemis- ja tunnetusainet. Ning võimaldades meil leida vastuseid elu põhjapanevaimatele küsimustele.
. . . Ometi olete te kolmeosalised olendid. Te olete enamad kui teie kehad ning enamad kui mõistusega kehad.
Kas te toidate oma hinge? Kas te isegi märkate teda? Kas te tervendate teda või teete talle haiget? Kas te kasvate või närbute? Kas te avardute või tõmbute kokku?
Kas sinu hing on niisama üksildane nagu su mõistus? Või on ta veelgi enam hooletusse jäetud? Ning millal oli viimane kord, mil sa tundsid oma hinge väljendust? Millal sa viimati rõõmust nutsid? Kirjutasid luulet? Lõid muusikat? Tantsisid vihma all? Küpsetasid piruka? Maalisid ükskõik mida? Parandasid ära midagi katkist? Suudlesid imikut? Hoidsid kassi oma näo vastas? Matkasid mäkke? Suplesid alasti? Jalutasid päikesetõusul? Mängisid suupilli? Rääkisid koiduni? Armatsesid tundide kaupa . . . rannal, metsas? Kõnelesid loodusega? Otsisid Jumalat?
Millal sa istusid viimati üksi vaikusega, rännates oma olemuse kõige sügavamatesse soppidesse? Millal sa oma hinge viimati tervitasid? . . .