2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse pandeemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Viiruse leviku tõkestamiseks suletakse linnad karantiini. Kümme inimest, kes on eri põhjustel kodust eemal, otsivad pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kusagil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Iseenda, üksteise ja rüüstajatega. Mis saab siis, kui meie arenenud, kuid habras tsivilisatsioon äkitselt kokku kukub?
Katkend raamatust:
„Nii et sa mõtled, et need terroristid olidki hullud?” küsis Kristiina. „Nagu päriselt hullud?”
„Ma ei oska seda millegi muuga seletada,” vastas Linda.
„Te ütlete, et olid ja olid,“ ütles Nastja. „Kust te teate? Neid ei ole veel püütud kinni.”
Selle peale olid kõik natuke aega vait.
„Võib-olla nad olid või on usklikud,” jätkas Nastja. „Väga usklikud, kes uskusid, et Jumal ei lase neid viirusega nakkuda. On ju olemas sellised inimesed.”
„Ja nad tahtsidki, et kõik inimesed, kes jumalat ei usu, ära sureksid?” Emili hääl kõlas nii, nagu oleks tal süda paha.
„Ei tea, kas tõesti niimoodi. Äkki nad said selle viiruse kellegi käest ja ei teadnud, mis juhtub, kui nad lasevad ta lahti,” ütles Nastja.
„Keegi teadis,” ütles Linda. „See, kes neile selle viiruse andis või selle ise lahti päästis. Mõni teadlane või midagi selletaolist, kes viiruse näiteks mingi riigi salajasest laboratooriumist varastas. Keegi pidi täpselt teadma, mis juhtub. See keegi on selles kõiges süüdi.” (---)
„Aga kuulge, kui need terroristid olid hullumeelsed, siis võib-olla nad tahtsidki maailma hävitada,” ütles Kristiina enda kohta ebatavaliselt mõtlikult. „Äkki seda nad tahtsidki.”
Autor Mari Järve sündis 14. septembril 1983 Tallinnas. Pärast Tallinna Mustamäe gümnaasiumi jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, erialaks geenitehnoloogia. Praegu õpib ta samas molekulaarbioloogia doktorantuuris ja omandab selle kõrvalt bioloogiaõpetaja kutset. Kirjutamisega on Mari Järve tegelenud üle kümne aasta, siiani oma lõbuks ja kirjutamisoskuse arendamiseks. Üle kõige armastab ta aga viibida oma Viljandimaa talus, kus kasvatab õunu ja peab mesilasi.
*******
See kõik on mõtlemapanev ja lugemismaterjalina nauditav. Autor valdab info doseerimise kunsti, ei lähe libedale jääle ega püüa luua endale tundmatuid karaktereid või võtta sõna võõrastel elualadel ning suudab loo tervikuna siduda kokku – jättes seejuures lõpuks lugejasse üsna ähvardava tunde. Õige romaan õigel ajal. – Peeter Helme, kriitik
Ärkasin keset ööd mõttega, et kohe tuleb minna õunamoosi keetma. Ja sõstrad tuleks ka ära korjata ja talletada. Ja et ikka hirmus jama, et ma tänavu kartuleid maha ei pannud, kuidas me nüüd talve üle elame, kust me neid saame, kui… Siis andis virguv aju teada, et kulla omanik, see oli raamat, mida sa õhtul lugesid, mitte päriselu. Veel… lisas vaikne hääleke taustal. Ja külmavärin võbises taas üle keha. Keegi pole kaitstud. Ei kunagi. Ei kusagil. – Mari Klein, ajakirjanik
Vaata ka raamatuarvustust Eesti Päevalehes