Laste ja noorte

Õed on alati teadnud, et ettekuulutus pöörab nende lähimadki liitlased nende vastu. Neil polnud aga aimugi, mida reetlikkus nendega teha võib.

Tris pääses julmast rünnakust tema lapsepõlvekodu ja perekonna vastu. Aga ta on maksnud kohutavat hinda. Leinast ja süümepiinadest räsituna käitub ta veelgi meeletumalt, üritades leppida oma uue tulevikuga.

Kuueteistkümneaastane Nathan elab puuris, teda pekstakse, ta on kettidega aheldatud nagu koer, välja õpetatud tapjaks. Tänapäeva Inglismaal on inimeste kõrval elavad nõiad jagunenud kaheks vaenutsevaks pooleks ja Nathan on kõige hirmuäratavama ja julmema musta nõia Marcuse sohilaps.

Ever ja Damen on veetnud koos lugematul hulgal eelmisi elusid ning saanud võitu maailma süngeimatest vaenlastest, et igavesti koos olla. Aga just siis, kui nende kauaoodatud saatus viimaks käeulatusse jõuab, tabab Damenit võimas needus, mis võib kõik hävitada.

Jonathan Stroudi populaarse „Bartimaeuse triloogia eellugu „Saalomoni sõrmus“ on tõeliselt pöörane seiklusjutt – võlukunst, intriigid ja suurepärased tegelaskujud pakuvad põnevust juba esimesest leheküljest.
Tõeline maiuspala – peagi leiate, et seda raamatut on võimatu käest panna.

Kaks tuhat aastat on möödunud sest ajast, kui Bartimaeus oma võimete tipul oli – võitmatu lahinguis ja võimsa võluri Ptolemaiose usaldusalune. Nüüd, maal vangis ja oma isand Nathanieli põlglikku suhtumist taluma pidades, taipab Bartimaeus, et tema jõud on otsakorral.

“Samarkandi amuletis” võitis noor võlur Nathaniel au ja kuulsust sellega, et päästis eluga riskides valitsusele kuuluva vägeva juveeli impeeriumi vaenlaste käest; “Golemi silmas” jätkab ta komeedina oma kiiret tõusu ministeeriumiridades.

Väävlipilv keerdus jämedaks, peenikesi vääne välja sülgavaks suitsusambaks... Tekkis vaevutajutav paus.
Siis ilmus kesk suitsu kaks kollast, jõllitavat silma. No see oli tema esimene kord. Ma tahtsin teda natuke hirmutada.

Põrgu maa peal.
Just selline tunne on Luce’il, kui ta peab jätma hüvasti oma poiss-sõbra Danieli, langenud ingliga. Neil kulus terve igavik, et teineteist leida, kuid nüüd on Daniel tüdrukule öelnud, et peab lahkuma.

Neeljad:
Kurjad deemonlikud olendid, kes võtavad inimkeha üle võimust Kahjaööl, talvise pööripäeva süngeimail tunnil.

Täna lõppeb Danu Talise lahing kas kaotuse või võiduga.
Aga kas legendikaksikud võitlevad ühel poolel?
Või on nad vastasleerides – üks päästab maailma, teine hävitab selle?

„Öö Koja“ sarja meelierutavas neljandas raamatus võtavad Zoey seiklused vampiiride koolis tormilise ja ohtliku pöörde. Ilmsiks tulevad šokeerivad sepitsused ning üles äratatakse iidne kurjus.

Nicholas Flamel sündis Pariisis 28. septembril 1330. aastal. Pea seitsesada aastat hiljem tuntakse teda kui oma aja suurimat alkeemikut. Räägitakse, et ta avastas igavese elu saladuse.
Ajalooürikute kohaselt suri ta 1418. aastal.
Ent tema hauakamber on tühi.

Iga ilma raamatuta veedetud päev lisab nende vanusele ühe aasta: nende võlujõud nõrgeneb ja nende kehad muutuvad üha hapramaks. Flameli jaoks saab ettekuulutus aga üha selgemaks. On kätte jõudnud aeg, et Sophie teise elemendimaagia ära õpiks. Tulemaagia.

Mitte väga kaua aega tagasi oli Eragon – Varjutapja, loheratsanik – kõigest väike, vaese talu perepoeg ning tema lohe Saphira kõigest sinine kivi metsas. Nüüd lasub nende õlul kogu Impeeriumi tulevik.

Ja nagu sellest poleks veel küllalt, hakkavad surema vampiirid. Päriselt surema.

Kardad, et lõpuõhtul sind hammustatakse?
Kogumikus „Põrgulikud lõpuõhtud“ näitavad menukad noorteromaanide autorid, teiste seas Stephenie Meyer („Videvik“) ja Meg Cabot („Printsessi päevikud“) lõpuõhtut hoopis uuest, paranormaalselt halvast küljest.

Mõtlemiseks polnud aega, tuli tegutseda. Roosirohi heitis oma paki kõrvale, krabas vöölt luunoa ja lennutas end varese suunas. Kui ta kaksiratsi linnu selga maandus, tõusis sulgedest tolmupilv ning roiskumise ja kuivanud vere lehk panid ta pea ringi käima.

Vastmärgitud vampiir Zoey on end Öö Koja koolis sisse seadnud. Lõpuks ometi kuulub ta kusagile, temast tehakse isegi Pimeduse Tütarde juht. Ja mis kõige parem – tal on oma poiss… või lausa kaks. Siis aga juhtub mõeldamatu: keegi hakkab tapma inimteismelisi ning kõik asitõendid viitavad Öö Kojale.

Lunastajate Varjupaik on tohutu suur ja kõle paik. Sealsed asukad – poisid, kes viidi sinna väga noorelt vastu nende endi tahtmist – kannatavad päevast päeva lunastajate jõhkrat võimutsemist, millel on üks eesmärk: teenida ainsat õiget usku.

Vaenupooled kogunevad. Kaksikud on lahutatud. Üks päästab maailma, teine hävitab selle.

Paps? Zombie.
Ema? Ammu surnud.
Mina? Noh, olge valmis kõige hullemaks.

Seksikas, paeluv ja hirmuäratav… Mida teha, kui inimene, kellega sa kokku oled loodud, on ainus, kes ei saa kunagi sinu omaks?

„Enne kui ma suren“ on ainulaadne ja erakordne, imetlusväärse siirusega kirjutatud lugu tüdrukust, kelles pulbitseb soov elada – olla, minna, teha, kogeda… võttes igast päevast viimast.

Ülipopulaarse raamatu „Igavesti“ järjes „Sinine tund“ on Everil võimalus oma perekond surnuteriigist tagasi tuua – aga ainult juhul, kui ta soostub ohvriks tooma poisi, keda armastab rohkem kui elu.