"Kurb on näha, kuidas inimese usk vastu ei pea," oli vampiir Kurt Barlow öelnud ning siis Don Callahanil tuhmunud ja kasutu risti käest võtnud. Miks oli ta suutnud seda teha? Aga sellepärast – pange tähele paradoksi, märgake mõistatust –, et isa Callahan ei suutnud risti ise minema visata. Sest ta ei leppinud tõdemusega, et rist pole midagi muud kui kõigest üks palju suurema jõu sümbol; see jõud voolas nagu jõgi universumi all, võib-olla tuhandete universumite all…
Midagi kummaliselt köitvat on selles poolvigases, sünges ja skisofreenilises laskuris, kelle keha ja vaim on kogenud aegade jooksul loendamatuid kannatusi, ent vähe rõõme – tema oma kaaslastega hoiab pinget üleval selles seitsmeköitelises saagas, mis tüürib järjest lähemale oma armageddonlikule lõpule. Kui Susannah Dean satub suvel 1999 läbi võluukse Calla Bryn Sturgise äärealadelt New Yorki, on tema "deemon-emmest" parasiidil Mial mõttes ainult üks plaan: sünnitada oma "poisu" kindlaks määratud kohal Manhattanil, nagu on teda käskinud kurja Karmiinkuninga käsilased. Aeg tagant pressimas, järgnevad isa Callahan, varateismeline Jake ja rääkiv lemmik Oi Susannah'le ja Miale, et takistada sündmust, mis võib kiirendada nii Tumeda Torni kui ka seeläbi kõigi maailmade hävingut. Laskur Roland ja Eddie rändavad samal ajal 1977. aasta Maine'is, otsides raamatupoe omanikku Calvin Towerit, keda jälitab mafiooso Enrico Balazar ja tema kamp – seltskond, kes esimest korda ilmutas end Eddie New Yorgi-versioonis raamatus "Kolm saatusekaarti".
Sarja innukaid austajaid ootab ees kas tõeliselt kütkestav teekond või hoopis pahameel, kui autor põimib etteaimamatu käiguga saagasse ühtäkki omaenda karakteri – kuid tuleb anda üksnes au geniaalsusele, millega King endast värvika portree annab. Magnum opus'e kuues osa saab senistest kõige intrigeerivama lõpu, mis sunnib lugejaid ootama viimast, sarja nime kandvat osa, et näha, millise lõpu Kingi väljamõeldud universum saab.